25.10.2019
Andres Raid
Tore, et Postimees meie hariduselule suuremat tähelepanu on hakanud pöörama. Paraku on tegemist valdkonnaga, mis nõuab pisut eelteadmisi – just teadmisi ja mitte arvamusi ja hoiakuid, nende permanentne sassiajamine pole inimkonnale senimaani midagi head toonud.
Kõigepealt faktid. Nendega ei peaks vabalt ringi käima ja otse “jama ajama” ikka ei peaks. Artikli autori kena Agaate Antsoni (kes ei pidanud paljudest ametivendadest erinevalt paljuks esiteks üldse kohale tulla ja lõpuni kohal olla) artiklis on neidsamu faktivigu aga üsna ohtralt. Loeme: “…õppekava tööversiooni loojad kohtusid teisipäeva õhtul esimest korda lasteaednike ja erialaliitudega…”. Esiteks – mingeid liite ei olnud, olid ühtede või teiste liitude esindajad. Teiseks – õpime vahet tegema ametil, erialal ja lõpuks ka kutsel – ehkki, see viga on üleüldine.
Lugeda saab, kuidas juba “2005. aastal juhtis alternatiivset töörühma haridusminister Mailis Repsi nõunikule Urve Läänemetsale kuulunud A/S Bit”. Viimatinimetatud A/S ega selle osa pole Urve Läänemetsale mitte kunagi kuulunud ega kuulu ka praegu. “Õppekavade ajaloo uurijaks” tituleeritud Urve Läänemets ei ole AJALOO uurija, vaid üks väheseid Eesti tõsiseid õppekavade teoreetikuid ja praktikuid, kelle ettekandeid kuulatakse suurima huviga maailma parimata valdkonna spetsialistide poolt, kellega Läänemets tihedalt koostööd teeb.
Üks asi on hoiakud – see on iga toimetaja või väljaandjate eralõbu ja seda ei saa keelata – vaba maa. Faktidega ei tohiks vassida, õigemini – ei tohi. Muidugi võib sellele vastu vaielda – ei tohi piirata, raamistada ja kitsendada “autonoomiat” ei õpetajate ega reporterite vabalt oma nägemusi (J.Luiga teostes on see sõna psühhiaatria valdkonda kuuluv) tõe pähe esitada.
Paraku pole uue versiooni kriitikute seas kuigi palju akadeemilise kõrgharidusega (vähemalt magistreid) inimesi – nad ei lase endid akadeemilistest kaanonitest piirata ning lasknud end mingitel tarbetutel eksamitel end praadida ja näeksid ilmselt meeleldi, et neid kavasid ei koostaks täiskasvanud, vaid kahe-kolmeaastased ise – milleks seada mingeid täiskasvanute poolt seatud piiranguid? Täiskasvanud võiksid seega (suur etteheide tagurlikkuses seisnebki tarbetus ja liigses täiskasvanukesksuses) kogu protsessist end taandada…?
Jah tõesti, praegune nn teine versioon on tõepoolest täiskasvanute poolt loodud ja just nimelt täiskasvanute jaoks.
Andres Raid
ajakirjanik
LOE LISAKS