01.04.2020
Andrus Ansip.
Kui mõni inimene on oma usaldatavuse siseriiklikult maha mänginud, siis temaga on raske ühes paadis sõuda.
Äripäeva direktor Igor Rõtov soovitas ERR-i veebisaates “Otse uudistemajast, et kriisikomisjon peaks ajutiselt kaasama inimesi ka “varupingilt”, pakkudes välja ekspeaminister Andrus Ansipi.
Kuna käesolevat kriisi on raske prognoosida, tuleb toetuda eelnevatele kogemustele teistes majanduskriisides, leidis Rõtov, lisades, et eriolukorrast tuleneva majanduslanguse leevendamiseks võiks kaasata protsessi inimesi nagu Andrus Ansip, kes oli 2008. aasta majanduslanguse ajal peaminister.
Kas on mõtet kriisilahendustesse kaasa tõmmata “viie-rikkaima-riigi” ekspeaministrit, kelle valitsuse kohta kirjutasid Soome ajalehed: “Ajal, mil Eesti valitsus majanduskriisis oma rahva hülgas, võttis Soome hõimuvelled vastu ja pakkus neile tööd”? Just Ansipi kriisiaegadel lahkusid inimesed Soome, sest see oli ainus võimalus maksta siinseid ülisuuri ja pidevalt kasvavaid sooja- ja muid arveid.
Praegune valitsus on võtnud eesmärgiks kasvõi laenude toel vähendada kriisi mõju ettevõtetele ja kodanikele, samas kui Ansip otsustas riigieelarve tasakaalu nimel jätta kõik majandusraskused inimeste kaela, andis pankadele võimaluse kodusid ära võttes oma raha hättasattunutelt kätte saada ning tegi tuhanded inimesed aastateks vaesteks ja võlglasteks. Mida selliselt ekspeaministrilt õppida?
Veebruari algul Brüsselis käinud EKRE inimesed kohtusid volinik Ansipiga ja küsisid talt Eesti põllumeeste võrdsustamise kohta vanade liikmesriikide farmeritega. Ansip vastas, et Eesti on niigi küllalt saanud ja soovitas Brüsselile survet mitte avaldada, muidu jäävat Balti põllumehed praegusestki ilma. “Fooliumimütsi peas polnud, aga seemneid oli ta kindlasti söönud,” arvas üks kohtumisel osalenutest. Kas Eesti vajab nii selgrootut inimest kui on Ansip, kriisi lahendama?
Praegune olukord võib nõuda lahendusi, mis on kasulikud Eestile, kuid võivad Brüsseli kulmu kipra kiskuda. Eesti valitsus otsustas lasta riigieelarve miinustesse ja tegi mitmeid teisigi otsuseid, millele tuli heakskiit tagantjärele – Euroopa Komisjon kiitis nädala alguses heaks kaks Eesti riigiabikava Eesti majanduse toetamiseks seoses koroonaviiruse puhanguga.
Reformierakonna poliitikud on narruseni eurotruud ja Brüsseli ees lömitavad limukad, kes ei tee sammugi, enne kui EL pole rohelist tuld vilgutanud – neist pole kiireid otsuseid nõudvas kriisis mingit abi. Seda enam, et Euroopa Liit on selles kriisis oma jõuetust, aeglust ja võimetust üles näidanud. Sealt heakskiitu oodates jääks Eesti kriisile igas mõttes jalgu.
Reformierakonna eelmise kriisi poliitika oli suurelt jaolt vastupidine kui on tänase valitsuse oma. Ja ega poliitoravad midagi õppinud pole – nad peenhäälestavad siiani “kuivalt”kõike, kuigi juhtpult pole ammugi enam nende käes.
Opositsioon peaks koostöö toimimiseks ise muutuma, mitte nõudma muutumist valitsuselt. Riigikogu esimees Henn Põlluaas soovitas Reformierakonnal leppida sellega, et praegune valitsus viib ellu enda, mitte opositsiooni poliitikat.
Kui “varupink” soovib praeguses kriisiregulatsioonis kaasa lüüa, siis spetsialisti tasemel, mitte aga oma poliitilisi visioone valitsusele peale surudes. Andrus Ansip aga pole isegi mitte spetsialist – kui, siis selgrootuse alal.