23.01.2020
Ajakirjandust objektiivsus enam ei köida, esikohal on klikid internetis. Pilt on illustratiivne.
Bonnieri preemia väljaandjad riskivad oma mainega, kui lubasid nominentide hulka leheloo, mille sisukajastus jookseb tõenäoliselt ummikusse ja ees võivad seista kohtulood laimamise pärast.
Jutt käib üheks nominendiks saanud, 29. aprillil ilmunud Eesti Päevalehe ja Eesti Ekspressi loost „Marti Kuusiku suur saladus: peretuttavad räägivad, et uus minister on väga vägivaldne ja on kahel korral purustanud oma naise käeluu“, mille autorid on Sulev Vedler, Joosep Tiks, Toivo Tänavsuu, Erik Moora, Dagne Mihkels, Mikk Salu, Madis Jürgen ja Urmo Soonvald.
Marti Kuusiku kohtuasi on pooleli, see võib päädida ka õigeksmõistmisega, aga žürii hindab kogu lugu juba suursaavutusena – latt on ikka ülimadalale lastud. Või piisab Bonnieri preemia väljaandjatele juba ainuüksi rahvuskonservatiivist ministri kõrvaldamisest?
Kuusiku advokaat on öelnud, et sellel lool puudub sisuliselt kannatanu, sest selleks peetav abikaasa Karin Kuusik eitab vägivalda ja kui mingi süüdimõistmine toimub, siis on selline kannatanuta kohtulugu esmakordne. Lisaks on president on kohtule kätte andnud selge suunise, kuidas tuleb põhiseadusliku institutsioonina kohut pidada, mis tähendab nii seaduste kui eetika jalge alla tallamist.
Kui EPL-i ja EE lugu peaks saama Bonnieri preemia, kuid kohtuasi kukub läbi, siis on see ajakirjanduse ja Bonnieri preemia andjate jaoks küll väga piinlik lugu – autasu on antud “ajakirjanikele”, kes kirjutasid kokku libauudise. On ju tollasest ajast hästi teada, kuidas leheneegrid pugesid oma Rakvere-dessandi ajal kasvõi nahast välja, et mingisugusedki “tõendid” kokku fabritseerida.
Marti Kuusik aga sunniti taganema riigiametist ja tal on täielik õigus teiste laimajate seas ka ajalehtede vastu hagi algatada. See oleks Bonnieri preemiale mahapestamatu häbiplekk.