Eesti Keele Instituut tahab muuta emakeele “möh”-keeleks?

Üha rohkemad inimesed avaldavad kartust, et eesti keelt tabanud keelereeglite lihtsustamine on mõeldud vastutulekuna võõrastele, kuid hävitab samas meie keele ilu – on ju selge, et mida vähem reegleid, seda primitiivsem on keel.

ERR-i loos “Eesti keele õpetaja: jääb mulje, et käib vaikne ÕS-i kaotamine” kirjutatakse: “Õpetajaid, toimetajaid ja keeleteadlasi teeb murelikuks Eesti Keele Instituudi algatatud sõnastikureform, mis nende hinnangul pole vaid eri sõnastike koondamine ühele veebilehele, vaid alanud on ka keelereeglite käigupealt õgvendamine, kuna senist kirjakeele normi alust ehk õigekeelsussõnaraamatut sõnaveeb ei sisalda.”

Kolumnist Piret Kivi kirjutab samal teemal eesti keele tulevikust lihtsustamise tagajärgel: “Ju siis tuleb lasta eesti keel nii vabaks, et varsti on täiesti õige öelda: „Eile mina ostsin huvitavat raamatut bljät. Mina tegin minu raamatut lahti ja täna hommik no mina hakkasin lugeda selle raamatu. Miks sina minu mitte armastama?”

On raske uskuda, et keeleteadlased ei saa aru – olgu reeglid kui rasked tahes, aga need säilitavad meie keele ilu, lahjendamisega aga kaotame selle ja varsti suhtleme pigem primitiivide moel: “Mina. Sina. Söök.”

Täiesti selgelt on tegu poliitilis-ideoloogilise survega, et teha üha rohkem siia saabuvatele võõrastele eesti keele õppimine kergemaks – las nad õpivad mingi kokni selgeks ja saavad siis käsi appi võttes oma jutud ära räägitud.

Nõukogude armees teeninud mäletavad, kuidas mittevenelastest sõdurid läksid praporštšiku juurde mingit autoosa küsima ja kuna selle nimetust ei teatud, küsiti “eta huijovinat”. Venelasedki õpetasid, et see on “tormoz” ja see “stseplenije”, aga Eesti Keele Instituut tahab ka meil teha eesti keele selliseks: “Sina mulle see värk!”