26.05.2021
Kadrioru loss
Kui viie aasta eest käis presidendivalimiste eel kirglik arutelu selle üle, millist presidenti Eesti vajab, siis nüüd valitseb vaikus. Justkui kinnituseks sellele, et meie viimased kaks riigipead on olnud haledad läbikukkujad ning keegi ei julge enam riski võtta. Ideaalset presidenti lihtsalt ei leita ning Riigikogus ei suudetaks praeguses poliitilises olukorras küll ühtegi kandidaati ära valida.
Viie aasta eest tegi presidendivalimiste avangu Siim Kallas ning riburada astusid üldrahvalikku võistlustulle veel paljud kandidaadid. Muu hulgas algas tormiline arutelu, millist presidenti me Eestile tahame.
Toonane võitluslik kampaania päädis paraku valimiste protseduuri umbejooksmisega.
Pole üllatus, et OECD tähtsale kohale ebaõnnestunult kandideerinud Kersti Kaljulaid on valmis seda ametit rahvale naerualuseks olles jätkama. Aga mis „president“ ta on, näitas ta juba neli eelnevat viis aastat. Aitab küll!
Juba mitu kuud oodatakse Jüri Ratase „jah“ sõna, mis ilmselt neil päevil tuleb. Ega siis neid palke ilmaasjata tassita. See otsus lööb aga Keskerakonna ja Reformierakonna vahele veelgi suurema kiilu. Ja andku minna.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on pakkumas oma kandidaadina välja Henn Põlluaasa.
Tegelikult viitab praegune olukord üheselt tõigale, et presidendivalimised tuleb anda rahva otsustada ehk viia see küsimus üle otsedemokraatiale, nagu seda on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ka soovinud. Seda aga kartelliparteid teha ei julge.
Lõpuks jõuamegi küsimuseni, kas presidendi institutsioon kui selline, mis on Eestis küll sümbolväärtusega, on nii mõttetu, et see tuleks üldse kaotada. Vähemasti on tegemist kopsaka kärpekohaga.