Eesti peab loobuma presidendi institutsioonist, sest iga korraga läheb hullemaks

Lisaks kõigele muule on presidendi ülalpidamine riigile väga kulukas.

Kersti Kaljulaidi lendas enda võttest selili, kui ütles intervjuus ajalehele Foreign Policy, et ta vihkab EKRE-t.

Küsimus ei ole EKRE-s, vaid vihkamises. Ta oleks võinud öelda, et ta ei ole nõus mõnede poliitikute vaadetega, aga vihkamine, ükskõik, kelle või mille vastu, ja selle otsene väljanäitamine välismeedias, on alles mõne aja eest sajale vihavabale päevale üles kutsunud Kaljulaidi jaoks poliitiline enesetapp.

Tegelikult tegi ta karuteene kõikidele neile, kes korraldavad erinevaid vihavastaseid kampaaniaid, kes kutsuvad üles sallivusele, kes räägivad arvamuste paljususest jne.

Raske uskuda, et Kaljulaid, kelle vastu on suure osa rahva lugupidamine ammu kadunud, tegi selle avalduse rumalusest. Võib olla lasi ta end juhtida emotsioonidest, nagu seda ennegi sageli on juhtunud. Kuid pigem on võimalik, et siin taga on laiem ja süsteemne tegevus rahvuskonservatiivsete jõudude hävitamiseks globalistide poolt.

Igatahes ei ole selline tegevus presidendi puhul mitte ainult kohatu, vaid ka põhiseadusevastane. Ei pea siin ju üle seletama riigipea funktsiooni, kus tema ülesanne on olla neutraalne ja apoliitiline rahva ühendaja.

Praegusel ajal tulla aga välja sellise vihakõnega on ülimalt reeturlik ja täiesti riigivastane käik, milles kannatab eeskätt Kaljulaidi niigi kõikuma löönud autoriteet.

Presidendi kantselei selgitus sellele intervjuule tegi asja veel hullemaks. Seal ei püütudki vabandada ei kohendada väljaöeldut, vaid tema pressiteenistus andis teada, et see oli Kaljulaidi isiklik arvamus! Seda nigelam on asi Kaljulaidi jaoks, sest sellise isikliku arvamusega inimene ei sobi lihtsalt riigipeaks. Iseküsimus, kas president võib oma isikliku lõhestava sõnumiga mööda maailma ringi lehvitada.

Kõik see paneb taas ja juba tõsisemalt mõtlema teemale, mis aeg-ajalt ikka üles kerkinud: kas Eestis üldse on kohta presidendi institutsioonil?

Sest iga korraga läheb asi hullemaks, kui meenutada meie eelmist presidenti, ülbet playboy’d, kes oli võõrastele oma ja omadele võõras.

Kõik me mäletame viimaseid valimisi, kus ükski kandidaat ei saanud vajaliku hulga hääli ning parema puudumisel toodigi eurokoridoridest ilma igasuguse kampaania ja rahvale tutvustamiseta kohatäiteks Kersti Kaljulaid, kes talle positiivse konsensuse saavutamiseks vandus toona erapooletust kõikide poliitiliste jõudude suhtes.

Novembris 2016 kirjutas Ivo Känd Eesti Päevalehes, et viimatine presidendivalimine näitas selgelt avaliku debati vajalikust presidendi-institutsiooni suhtes.

„On õige aeg mõelda, kas meil on üldse presidenti vaja ning kui, siis millist ja kuidas valitud presidenti Eesti rahvas tahab,“ kirjutas Känd ja küsis, mis on tähtis, kas olla maailmas respekteeritud väikeriigi juht või oma rahva moraalne kompass.

Presidendi põhiseaduslikke kohustusi ja õigusi näib olevat liiga vähe – ikka ja jälle kuuleb, et rahvas ei saa aru parlamentaarse riigi riigipea vähestest volitustest.

Juba aastal 2003 teatas Siim Kallas, kes mäletatavasti jäi neil presidendivalimistel ise pika ninaga, oma erakonna üldkogul: „Keskseks aruteluteemaks võiks olla presidendi ja peaministri ametikoha ühendamine ja vastavalt valitsusjuhi otsevalimine.“

Mis Kersti Kaljulaidi õõvastavasse retoorikasse puutub, siis siinkohal ei aita enam vabandamine.

Isegi kui ta oma aja täis tiksub, jääb teda saatma igaveseks see lause vihkamisest, sest rahvas ei lase seda iialgi unustada. Nõnda on Kaljulaid teinud küll jõulise võtte, kuid lendas sellest ise selili ja sai häbistava kaotuse, mis lisaks kõigele muule mõjub laastavalt Eesti mainele.

Kommentaarid