09.12.2019
Eestis on ettevõtlusel sageli tugevad ametkondlikud tõkked ees. Pilt on illustratiivne.
Möödunud kuude kukepoksi käigus on sõnu pillutud igas suunas. Muu hulgas räägitakse Eesti riigi mainest ja sellest, kuidas see on kellegi sõnade või kohatute näoilmete tõttu kannatada saanud. Pajatatakse, kuidas välisinvesteeringud haihtuvad, kui me ei toeta sõjakaid nõrgukesi ega anna igasse ilmakaarde siduvaid allkirju.
Tähelepanu alt on aga välja jäänud mõned väga tõsised suundumused, mis igal normaalsel inimesel häirekellad helisema panevad. Jutt käib kergusest, millega Eesti ametnikud võivad mõne ettevõtte hävitada. Jääd väikesele ametnikuhingele ette ja, nagu tavatseti öelda majanduslanguse aastatel, ongi pupu.
Pälvid tšinovniku pahameele kasvõi sellega, et julged mõnd tema otsust kahtluse alla seada ja järgmisel hetkel oled majanduslikus mõttes kadunuke. Sinu ettevõtet kontrollitakse, menetletakse, peenestatakse ja tulemus puhutakse nelja ilmakaare suunas laiali.
Kui ei meeldi, kaeba kohtusse, ütlevad nad. Kohtust õigust otsima minnes peab suur kannatus ja rahakott olema. Väga suur. Sest ka kohtunik on pigem riigiametiga mestis. Arukam on alla anda, kompsud kokku korjata ning massimeedia kajakakisa saatel parematele jahimaadele suunduda.
Ametkondade jaoks on see võidukas sõda ebameeldivate ettevõtjate vastu, ettevõtjate jaoks aga suur punane hoiatussilt nagu kõrgepingemastil: ära roni, tapab!
Mõtleme nüüd edasi. Milline investor tahaks oma pead tulle panna, tikkuda oma raha ja äri paigutama riiki, kus ametnike omavoli võib sind igal hetkel pankrotti paisata?
Öeldakse, et konservatiividele omistatud retoorika rikub meie mainet välismaal. See on lapse jutt. Tõsist äri ja poliitikat ei tehta solvunud mürsikute tasemel, kus tähtsust omab see, millise näoga keegi vaatab või mille peale solvuda võtab. Seal loevad faktid. Ja faktid ütlevad, et ametkondade kontrollimatu omavoli paigutab meid kõige tagurlikumate post-soveetlike paariariikidega sama õrre peale.
Räägitakse, et meie idanaabri juures või kusagil Kesk-Aasias on riskantne äri teha, sest poliitikute ja ametnike suva võib seal suvalisel hetkel kõigest ilma jätta. Äratus! Me ei ole ju grammigi paremad.
Praegune olukord näitab, et mitte ükski ettevõtja, laiemalt võttes ka kodanik ei saa õiguse ega seaduste kehtimise peale loota. Kui helget tulevikku me ootame, kui riigile tulu toojatel on vaip jalge alt ära tõmmatud? Mis kasu on kinnitustest, et me toetame palavalt kõike imelikku, samas mõista andes, et ettevõtjad võidakse suvalisel hetkel laiaks lüüa nagu prussakad?
Kuni siinmail seaduste väänamist ja omavoli kontrolli alla ei saada, ei ole meil asja tsiviliseeritud riikide hulka. Tsiteerides klassikuid — nii lihtne see ongi.
Karl Olaf Rääk, kolumnist