Eesti ülikoolides on käimas Läänest tulnud vasakliberaalne ajupesu

Eesti suureks probleemiks on saanud ja saamas ülikoolide kujunemine vasakliberaalsuse pesadeks.

Vestlesin hiljuti ühe lähedase inimesega, kes õpib Tallinna Ülikoolis ja käib ühe välisõppejõu inglisekeelsetel loengutel, kus valgustatakse multikultuursuse maailmapilti. Häda aga pole mitte sedavõrd õppeaines, kuivõrd seda õpetavas õppejõus.

Minu hea sõbra sõnutsi ei mõista kõnealune õppejõud vähimalgi määral Eestit ja eestlasi. Nii näiteks ei saa ta aru, miks eestlased oma keelt nii väga kaitsevad. Tudengid üritasid talle selgitada ajaloolist tausta venestamise kaudu Tsaari-Venemaal ja Nõukogude Liidus, kuid see ei jõua talle lihtsalt pärale.

Selle õppejõu (ja ilmselt paljude teiste välisõppejõudude) puhul pidavat silma paistma kivistunud mõttelaad. Näiteks oli loengus juttu migratsiooniga seotud valimisplakatist ühes Lääne-Euroopas riigis, milles õppejõud nägi vaid migrantide solvamist – tudengid pidid talle selgitama, et sellise sisuga plakat on tegelikult mõeldud valijatele selgituseks, mida sisserändajatelt oodatakse, mitte pole pahatahtlik rünnak. Tundus, et õppejõud polnud kunagi seda asja sellest küljest vaadanudki!

Sama juhtus ka arutelus Charlie Hebdo juhtumi üle, kus teemaks oli see, kas tähtsam peaks olema sõnavabadus või islami mittesolvamine. Õppejõud oli šokeeritud sellest, et enamik auditooriumist (kogu rahvusvahelisest tudengitegrupist) pidas esmatähtsaks sõnavabadust – tema kiitis hoopis üht vähestest diskuteerijatest, kes pidas valeks islami kritiseerimist.

Mulle seda lugu jutustanud inimese arvamust mööda on täiesti uskumatu see, et õppejõudu šokeerib tema auditooriumi ja üldse Eesti ühiskonna (veel) vaba ja kammitsemata mõtlemine – see, et kuulajatel on oma arvamus, et nad ütlevad selle avalikult välja ja kaitsevad omi seisukohti. Ilmselgelt ootas õppejõud seda, et tudengid nõustuvad vastuvaidlematult tema multikultuursete seisukohtadega!

Muide, ka mõne aja eest Eesti rahvuskonservatiive külastanud põlissoomlased märkisid ära, et siin on veel alles tõsiselt võetav sõnavabadus, mida Soomes ammu enam pole – ja me peame võitlema, et see alles jääks, ja me saaksime tagasi ka juba ära võetud vabadused, mida meilgi on juba omajagu piiratud.

Kogu see lugu näitab selgelt, et Eestisse on inimesi õpetama toodud “õppejõud”, kes on saanud ideoloogilise ajupesu ja on juba kivistunud vaadetega, nende väärtustepagasis pole enam Lääne liberaalseid vabadusi, nagu sõna- ja südametunnistuse vabadus, vaid on poliitkorrektsus – tegu on globalismi- ja multikultiemissaridega! On täiesti kuritegelik, et sellised õpetavad teiste seas ka Eesti noorsugu – sellise ajupesu saanud noored inimesed hülgavad hiljem eestluse ja isamaalisuse ning muutuvad mõtlemisvõimetuteks ühe ideoloogia kandjateks!

Eesti ühiskond näib tundvat mingit veidrat uhkust selle üle, et me oleme justkui osa mingist suuremast maailmast ja meid käivad õpetamas kõrge kraadiga võõrad õppejõud – me ei näe enam, et see pole meie maailm. Lääs oli midagi meile sobivat veel taasiseseisvudes 1990. aastatel ja EL-i astudes 2004. aastal, nüüd aga on see maailm, mida esindab kõnealune õppejõud-emissar, juba sedavõrd muutunud, et see on midagi väga valet ja vastuvõetamatut, ning seda tuleks meie haridussüsteemist raudselt eemal hoida!