05.10.2021
Kujutagem ette, et Eesti lippu ühel hetkel seal enam pole. Seda märkaksid rahvuslased, siinsed globalistid peaksid tähelippu piisavaks.
Kui “Kaks Kanget” Kristjan Jõekalda ja Teet Margna kümne aasta eest Venemaa läbi rändasid ja pärast kuuajalist seiklust Moskvasse jõudsid, jutustas Kristjan Moskva-Tallinn rongis sellest, kuidas ta perroonil üht eestlanna moodi naist kohtas, teda tervitas ja vastuseks “Tere!” kuulus. Reisimees oli pisarateni heldinud sellest, et kuulis võõrsil emakeelt.
Kui paljud eestlased üldse veel oma emakeelt hindavad? Noorte seas on tuntav inglise keele kultus ning arengud riigis on sellised, et Tallinnas kaob eesti keel vene ja inglise keele varju. Ka Uutes Uudistes on lugejad muljetanud, kuidas Tallinna avalikus ruumis on ühtäkki keset võõrkeeli avastuseks emakeele kuulmine.
Me oleme justkui unustanud, et Ida-Virus ei saa eesti keelega enam eriti hakkama, Tallinnas muutub see üha raskemaks, aga migrandid kuulevad ikka “Welcome!” Kuigi iga migrant ahendab eesti keele kasutusala, sest siinses vene-inglise-lembelises ühiskonnas saab ka ilma hakkama.
Eestlased on justkui unustanud Nõukogude okupatsiooni ja tollase sundvenestamise. Tollal olime NLKP vastu, kes vedas siia liidutehaste töölisi, nüüd aga jätkatakse seda poliitikat eestlaste endi kätega, nagu Reformierakond, kes oli ukrainlaste sisseveo initsiaator.
Venekeelsed ukrainlased ja nende massisaabumine on nii poliitikute kui ettevõtjate arvates koguni Eesti majanduse päästmine. 2020. aasta suvel rääkisid maasikakasvatajad isegi, et nad on julgeolekutagatis, sest hoiavad majandust ülal. Ukraina võõrtööjõud, Hiina kapital ja Lääne spetsialist on ühtäkki Eesti julgeoleku tagajad?
Eesti keelt lahjendatakse grammatika lihtsustamisega, et võõrastel oleks kergem paar fraasi selgeks saada; iga migrant, kes Eestisse saabub, tähendab seda, et võõrastel on vähem eesti keelt vaja; suurkeeled vene ja inglise hõivavad töö- ja avaliku keskkonna, ja varsti on eesti keel vaid maapiirkondade ning vanavanematega rääkimise keel.
Jutud eesti keele kaitsmisest on siinsel poliitikamaastikul õõnes jutt ja enamus sammudestki kosmeetilised. Paljud poliitikud ei tunnista isegi seda, et eesti keel on ohus. Kui lisada, et vasakpoolsed ülikoolid padupunaste professoritega töötavad täiega rahvusluse vastu, siis on emakeel ohus isegi meie oma Tartu Ülikoolis.
Liberaalsete parteide juhtimisel viiakse Eesti globalismi ja multikultuursuse teed: siseministeerium avas koostöös kultuuriministeeriumiga toetuste taotlusvooru abistajatele, kes toetavad kolmandate riikide kodanike kohanemist, vahendab BNS.
Naastes Kristjan Jõekalda juurde, tekib küsimus – kas eestlastele pole tõesti enam emakeele kõla vaja? Kas noored tunnevad ennast hästi Tallinna kortermajades, kus ühel pool elavad venelased, teisal neegrid, kolmandas kohas pakistanlased?
Kui inimesel on elus raske, läheb ta omasuguste sekka. Kas eestlane saab hingehaavu ravida sakslaste, rumeenlaste, egiptlaste või hindude keskkonnas? Tavaliselt tullakse selleks koju – aga mis siis, kui Londonist saabudes ootab ees sama multikultuurne Tallinn?