EKRE on parim, mis Eestis üldse on juhtunud

Kõlab ehk väga pretensioonikalt, kuid tegelikult vajab Eesti ühiskond rahvuskonservatiivide põhimõttekindlust, julgust ja otsekohesust hetkel väga.

Vaidlesin just hiljuti ühe lähedase inimesega Trumpi üle – tema on USA presidendi vastane, mina pooldaja. Minu arvates on Trumpi positiivseim moment selles, et ta on ülemaailmse konnatiigi lainele löönud – Clintoni valimisvõidu korral järgnenuks küll stabiilsus, aga arenguta. Trumpi sammud on pannud kõiki tegutsema – näiteks Euroopat oma kaitsevõimekusele mõtlema.

Sama roll on EKRE-l Eestis – kui poleks nii otsekoheselt, pretensioonikalt ja avalikult teemasid püstitavaid rahvuskonservatiive, hääbuks kõik viie kartellierakonna kokkulepetesse: nad oleks nõustunud täiendavate pagulaskvootidega ning surunud läbi kooseluseaduse; kohtud, kapo ja prokuratuur susistaks rahulikult edasi; venestavaid kakskeelseid koole võetaks kui loomulikku lõimumist; madalapalgalised ukrainlased tähendaks vajalikku tööjõudu, mitte ohtu demograafilisele olukorrale, neegrid ja araablased tähendaks piiritut sallivust, mitte hääbuvat turvalisust jne.

EKRE juhid on öelnud, et kogu ülejäänud Eesti poliitikamaastik on rahvuskonservatiivide  vastu ja nii ongi, sest ekrelased häirivad nende mugavust. Kõik viis ülejäänud parlamendierakonda võivad üksteisest erineda detailide poolest, kuid nad on ühe pere lapsed: isa on globalism ja ema euroföderalism. Neil kõigil on üks ja sama kool ja kasvatus. Ainult EKRE mõtleb, räägib ja tegutseb teistmoodi.

Reformierakond süüdistab Keskerakonda aktsiisitõusude ülepaisutamises, too omakorda ütleb, et Rõivase valitsus ise alustas sellega, aga kindel võib olla ühes – kumbki neist ei pane sellele lollusele piiri. RE ehk viibki aktsiisid tagasi tasemele, kuhu Rõivas nad kergitas, aga edaspidi võib temalt sedasama tõstmispoliitika jätkumist karta. Kui EKRE lubab aktsiisid viia kasvõi euro võrra madalamale kui need on Lätis ja võtta tagasi praegu sinna minev raha, siis on see juba rajajoon, millest peavad lähtuma teisedki.

Isamaa on viimasel ajal teinud rea avaldusi, kus nõuab migratsiooni peatamist ning eesti keele ja kultuuri kaitsmist – võib päris kindel olla, et kui poleks sellise nõudmisega pikka aega riigivõimule pinda käivat EKRE-t, poleks libaisamaalased seda probleemi üldse puudutanudki. Kuna aga need teemad on aktuaalsed, siis üritab hääbuv Isamaa nüüd korjata hääli ära rahvuskonservatiividelt, kes on samade asjade eest võidelnud põhimõttekindlalt ka siis, kui valimisi ees polnud.

Erakonnad korjavad EKRE programmist ridamisi ära neid ideesid, mis võiksid rahvuskonservatiividele populaarsust lisada. Ega nad neid sellepärast ellu vii, kuid nii saab ennast näidata võitlejana samade ideede eest, mis on toonud edu EKRE-le, ning tema valijad “pihta panna”. Üsna pea pärast EKRE jõulisi süüdistusi justiitssüsteemi vastu leidis üks Isamaa minister, et võiks pisut kohtutäitureid raputada – aga suur osa Eestis hätta sattunud inimestest on nende omavolitsejate vastu vägagi verised.

Kui vaadata Eesti poliitikamaastikul toimuvat, siis jah, EKRE-t süüdistatakse räiguses, kompromissituses, teravates sõnavõttudes, äärmusluses ja paljus muus, aga kõik see on pannud kartellierakonnad jalad tagumiku alt välja võtma ja ennast liigutama. Paljud EKRE algatused on ka tagajärgi andnud – kuigi hümniseadus kukutati kiuslikult läbi (kartell nagu üks mees vastu), sai hümn siiski lipuseaduses mingisugusegi kaitse.

Kindlasti on EKRE ära hoidnud mõnegi otseselt suveräänsuse ja rahvusriikluse vastu suunatud reetmise kartellierakondade poolt – kui Reformierakond tegi neid peamiselt lääne-, siis Keskerakond teeb idasuunal, sotsid aga reedavad rahvusluse multikultuursusele ning Isamaa reetmisskaala oleneb pakkumistest.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et EKRE on vajalik kasvõi juba seetõttu, et ta olemas on – rahvuskonservatiivid suruvad kokku kartellierakondade mugavustsooni, takistavad mõttetute lolluste peatamatut elluviimist, sunnivad peavoolu oma tegusid ja ettevõtmisi põhjendama – kui aga EKRE võimule tuleb, siis rahulikku suikuvat elu lihtsalt ei tule, sest miljoniline rahvas peab oma olemasolu eest pidevalt võitlema ja seda võitlust juhtima erakond asubki. Praegused võimurid võitlevad mingi abstraktse Euroopa, Musta Aafrika, Süüria pagulaste ja veel kellegi, kuid mitte Eesti eest.