“Ekrelased, mis toimub? Isamaa kaaperdab valimiste eel teie võitlusi!”

Urmas Reinsalule võiks kiidulaulu laulda, kui see võitlus vaid siiras oleks.

Just nimelt nii hüüatas üks täna kohatud hea sõber, kes oli päev otsa jälginud Ratase valitsuse tõmblusi.

Lepime kohe kokku, et rändeleppe heakskiit tuleb põhja lasta ja mida laiem kandepind sellel ettevõtmisel on, seda parem – see ongi kogu eesti rahva ühine võitlus oma eksistentsi eest ja seda võitlust ei tohi keegi monopoliseerida. Iga sõdalane on teretulnud. Aga asi on Isamaas.

Need ajad, mil Isamaa mistahes variandis rahvusluse eest võitles, jäävad väga kaugete aegade taha. Kõik need aastad, mil IRL on valitsuses olnud, on nad ajanud teiste poliitikat. Ütles ju ka hiljuti Riigikogu Isamaa fraktsioonist lahkunud Tiina Kangro: “Olen algusest peale veendunud, et Isamaa koht ei ole selles koalitsioonis, kus tema keskseks rolliks on aidata Keskerakonnal ja sotsidel ellu viia nende maailmavaatelist poliitikat; seda enda maailmavaate arvelt. Võimu juures olemisest lähtuvad kompromissid on viinud selleni, et oma maailmavaadet, millesse kas või erakonna ladvik Riigikogus ühtselt usuks, saabki otsida vaid aastate tagustest dokumentidest.”

Kogu selles poliitikas on pidevalt sees olnud ka nüüd Saulusest Pauluseks saanud Urmas Reinsalu, kelle tööd rändeleppe vastu võiks ainult kiita, kui tal poleks seda rasket taaka justiitsministrina ja teistes ametites, kus tema tegevus on alati pigem rahvuslust eirav olnud. Vaevalt et Isamaa oleks valitsuses Keskidele ja sotsidele vastandunud, kui valimisi ukse ees poleks – siis oleks nad rändeleppele vaid “Halleluuja!” karjunud, et võimupiruka juures püsida.

Isamaa-IRL pole kahtede valimiste vahel kunagi tegelenud migratsiooni tõrjumisega – just vastupidi, nad on kogu aeg hääletanud kõigi eelnõude poolt, mis võtavad välismaalaste või mingis muus seaduses maha sisserändepiirangud. Olen EKRE Riigikogu fraktsioonis pidevalt näinud meie maruvihaseid saadikuid, kes on nördinud selle üle, et Isamaa toetas jälle mingi sisserände heakskiitu, millele EKRE üritas iga hinna eest vastu seista.

Ise mäletan üht seaduseelnõu, mis lubas Kolmandatest riikidest sisse tuua koduabilisi ja lapsehoidjaid. EKRE saadikud võtsid sõna ja rääkisid: see eurodirektiivi osa pole kohustuslik, koduabilistena töötaksid meelsasti ka meie pensionärid ja tudengid; neile võõrsilt toodud inimestele ei pea seaduse järgi isegi palka maksma, see aga soodustab prostitutsiooni ja inimkaubandust – Isamaa oli ikkagi koos teistega eelnõuga päri.

Ja mõelge vaid, isamaalane Tarmo Kruusimäe põhjendas asja umbes nii: “Kujutage ette, et Indoneesia suursaadik tahab oma lapsele siia lapsehoidja kaasa tuua, ega me hakka teda keelama last oma keeles õpetada!” Ühe diplomaadi pärast avada immigratsiooniuks pärapõrgust – selline on “isamaaline” mõtlemine!

Isamaa on enne valimisi muutunud kiberahvuslikuks ja võidab sellega mõnegi hääle juurde, pääsedes niimoodi ehk üle valimiskünnise. Aga selles ongi suurim oht. Kui peaks tehtama uus valitsus ilma EKRE-ta, siis kutsutakse sinna ka Isamaa ja siis unustavad renegaadid kohe kogu oma rahvuslikkuse ning hakkavad globalismilaulu uuesti kaasa laulma – selle peale võib kasvõi mürki võtta. Kui aga veel neli aastat on võimul globalismimeelne ja venestav valitsus, siis pole kardetavasti 2023. aastal enam midagi päästa, siis on ühiskond suukorvistatud vasakliberaalne põrguorg, milliseks on praegu Soome muutumas.

Tee IRL-Isamaa mõistmiseks kulgebki läbi nende senise tee, kus nende “rõõmus rahvuslus” on tegelikku rahvuslust vaid alla surunud. Meil kõigil tuleb olla rändeleppe vastu, aga valida tuleks vaid EKRE-t, kes algataski kogu selle lamendi rändeleppe ümber arupärimisega Riigikogus ning kogus nelja päevaga 10 000 allkirja rändeleppevastasele petitsioonile.

Kommentaarid