10.02.2020
Euroopa Parlamendis on nii föderaliste kui riikide liidu toetajaid ning see ongi demokraatlik.
Möödunud nädalal Brüsselis käinud EKRE fraktsiooni inimesed räägivad, et ebameeldivalt üllatas Eestist valitud saadikute (peale Jaak Madisoni) eurotruudus ning eneseimetlemine.
Riigikogu saadikud käisid mitmetes võimukoridorides, et saada vastuseid Eesti jaoks olulistes küsimustes nii eurosaadikutelt kui ka Eestist pärit ametnikelt.
Kõige halvema mulje jätsid reformierakondlane Andrus Ansip ja sots Marina Kaljurand. Ansip esines külaliste ees sisutühja ja samas kõrgelennulise jutuga, mis pühendus EL-i ülistamisele. Samas, kui tuli jutuks põllumajandustoetuste ühtlustamine, arvas Ansip, et Eesti on niigi palju saanud ja peaks nüüd sootuks vait olema, muidu jääme praegusestki ilma.
Midagi eurosaadikud ehk üritavad Eesti heaks ära teha, aga nende ambitsioonide piirid määrab raudselt ära eurolojaalsus, millest üleastumine on pühaduse teotamine. Eesti huvide eest nad ei võitle, vaid lepivad sellega, mida antakse. Oma “tööst” ja EL-i headest külgedest räägitakse ülivõrdes.
Sellel ajal hakkas ennast Brüsselisse sisse seadma ka isamaalane Riho Terras, kuid tema varasemat tegevust ja seisukohti teades võib eeldada, et temagi tegusid hakkab juhtima lojaalsus Brüsselile, ja võitlusi, kus oma riigi nimel riskitakse kellegi suure heatahtlikkuse kaotamisega, ta pidama ei hakka.
Nii et Eesti jääb üsnagi tundmatuks suuruseks ka seitsme eurosaadikuga ja ega Euroopa Parlament omagi erilisi võimalusi suurt midagi ära teha. Midagi asjalikku võib tulla ainult Jaak Madisonilt, sest tema on Brüsselisse ja Strasbourgi saadetud selle erakonna valijate poolt, kes seab Eesti mured esiplaanile.