24.10.2019
Ajalehti tuleb lugeda nii ridade viisi kui ka ridade vahelt. Pilt on illustratiivne.
Postimehe ajakirjanik Aivar Pau kannatab taas verbaalse kõhulahtisuse käes, rääkides valetajatest Riigikogus.
Üks meediahüään on võtnud endale lausa õiguse hakata erakondadele ette ütlema, kes sobib nende juhatusse. Ajakirjandus hakkab juba ühiskonnale moraalinõudeid ette dikteerima – sellega kiputakse ikka lausa füüreriteks, kes otsustavad inimeste saatuse üle.
Meedia kohuseks on tuua välja faktid ja anda need ühiskonnale otsustamiseks ette – küll aga pole tal mingit õigust hakata õpetama, mida inimestega ette võtta ja kuidas neid karistada.
Parlamendisaadiku tagandamine on keerukas protsess, mis käib läbi kohtuinstantside, saadikupuutumatuse õiguse äravõtmise ja paljude muude keerukate toimingute – peavoolumeedia aga soovib läbi ühe nolkreporteri saada voli rahvaasemikke erru saata. Mis ajast meedia demokraatiavaenulikku totalitarismi edendab?
Aivar Pau paskvill on ere näide sellest, kuidas peavoolumeedia on võtnud endale õiguse otsustada inimeste saatuse üle ilma juurdluse ja kohtuta – inimeste hävitamine tundub käpa sees olevat.
Pau ei näi teadvat, et saadikuid kutsuvad tagasi valijad, mitte isehakanud moraalijüngrid. Ilkuvas moraalilugemises küsitab ta ahastavalt: kes kannatab Kingot pinginaabrina? Kes aga kannatab kümnemiljonimeest ja VEB Fondi kahtlustatavat Siim Kallast, kuriteosüüdistuse saanud Raimond Kaljulaidi, korterirenoveerimisskandaaliga Ossinovskit, naisteahistamises süüdistatud Taavi Rõivast ja nii edasi?
Vähemalt nime järgi peaks autori näol tegu olema mehega, aga loomult ta seda ilmselt pole – kas tõeline mees kutsuks üles suhtuma naisesse kui pidalitõbisesse?
Aivar Pau küsib: kas riigikogu ongi poliitiline välikäimla, mille peale EKRE kükitab ning selle paksu ja vedelaga üle laseb? Uutel Uudistel on samamoodi õigus küsida: kas ajakirjandus on nüüd peldik, kus Pau-sugused valimatult kõiki täis lasevad?
Intrigant ei tunnista ju isegi seda, et mitte temasugusel leheneegril pole õigust saadiku Riigikogusse jäämist kahtluse alla seada, vaid valijal. Niipalju võiks üks ennast ajakirjanikuks pidav tegelane ikkagi demokraatiat austada!
Mis aga puutub vabandamisse Riigikogu ja avalikkuse ees, siis kelle poole peaks eksminister pöörduma? Ega ometi opositsiooni inimsööjate poole, kes sööstsid arupärimise ajal kilavil silmi teda pommitama ja kui nägid, et neil õnnestus minister sisse vedada, sõjatantsu lööma hakkasid? Või avalikkuse poole, keda peavoolumeedia on pikka aega libauudistega söötnud?