11.03.2018
Erik Puura
Tehnikadoktor Erik Puura toob välja, et kui Tartusse plaanitav tselluloositehas tagastaks puhtama vee kui Emajõest võtab, siis poleks sellele põhimõtteliselt ju üldse Emajõge vajagi, kuna vett saaks korduvkasutada.
Uued Uudised avaldab siinkohal ära tehnikadoktor Erik Puura arutluskäigu, mille ta avaldas hiljuti oma Facebooki seinal ja milles ta käsitles kokkuvõtvalt Tartusse plaanitavat tselluloositehast. Loodetavasti aitab see pisut paremini orienteeruda tehasega seonduvas. Erik Puura on eesti geoloog keskkonnageoloogia ja hüdrogeokeemia valdkonnas, keskkonnateadlane keskkonnakaitse alal ja tehnikadoktor keemiatehnika erialal.
Erik Puura:
Nagu arvata oligi, on alanud massiivne rünnak tartlaste otsuse vastu. Peamiseks küsimuseks on see, miks ei taheta lubada riikliku eriplaneeringu raames läbi viia uuringuid.
Alustame sellest, mis on kindlalt teada ehk mida ei ole vaja uurida. Fakt on see, et kindlalt on välja valitud kraft-tehnoloogia, samuti tehase tootmismaht, ning vaid majandusarvutuste kohaselt (tooraine, ressursivajadus, transpordiühendused) tuletatud välja kõige kasumlikum punkt Eesti kaardil, kus tehas peaks paiknema. Tuletamisel pole arvestatud mitte ühegi võimaliku keskkonnaprobleemi või keskkonnakuluga eeldusel, et õnnestub leida piisavalt puhas keskkonnatehnoloogiline lahendus.
Täiesti juhuslikult paikneb niiviisi leitud punktis Tartu linn (maksimaalne kaugus linna keskusest 20 km). Või ehk selles mõttes mitte juhuslikult, et suure tõenäosusega on raudtee ja jõe ristumiskohal ikka mingi asustatud punkt.
Kuna tehase suuruse suhtes puudub igasugune kompromissivalmidus, siis väikeses Eestis on ainult üks koht, kuhu see tehas paigutada – majanduslikus mõttes, kui keskkonnaprobleeme ja keskkonnakahjusid mitte arvestada.
Nüüd on eelduseks, et õnnestub rajada niivõrd puhas tehas, et mingeid probleeme ei teki – on tuletatud loosung, et mitte mingil juhul ei rajata keskkonda saastavat tehast.
Mida hakatakse aga uurima? Uurima hakatakse seda, kui palju maksimaalselt võiks Emajõkke ja Emajõe kaudu Peipsisse reoaineid saata, ning kui mitu haisupilve ühest või teisest Tartu lähedal valitud asukohast võiks olla lubatud Tartu peale lasta.
On teada, et võetakse kasutusele kraft-protsessi parim võimalik tehnoloogiliste lahenduste kompleks, ja see on täpselt see, mis on just kasutusele võetud Soomes Äänekoskis. Tehase kodulehelt on leitavad juba installeerimisfaasis (esimesed pool aastat) teated 10 haisuperioodi, 2 veereostusjuhtumi, 2 tolmuemissiooni ning 4 tulekahju kohta. On fakt, et näiteks 4. veebruaril kandus haisupilv tehasest 52 kilomeetri kaugusele, läbi Jyväskylä Muurameni. Mainitakse, et tehase käikulaskmine on õnnestunud paremini kui oodatud.
Kui vaatame veereostust, siis keskkonnaluba ja vastavalt heitmed on sama suured kui varasemal tehasel, ja selle üle tuntakse rõõmu, sest uus tehas on kolm korda suurem. Arvestades Äänekoski tehase emissioone kui parimat võimalikku tehnoloogiat nii suure tehase puhul, on professor Ülo Mander kõik lähteandmed põhjalikult läbi töötanud ning andnud hinnangu, et Emajõe reostuskoormuse suurenemist ning Peipsi järve eutrofeerumist arvestades on tehase rajamine lubamatu. Vaid ühe komponendina, sest mistahes täiendav fosforikoormus suurendab Peipsi järve eutrofeerumist.
Ja nüüd tuleme tagasi selle juurde, mida on plaanis uurima hakata. Uuringud püüavad öelda, kui palju ikkagi võiks reostusaineid Emajõkke paisata ning missugune asukoht Tartu lähedal on keskkonnale kõige väiksema lisakoormusega, samas näiteks Peipsi järve eutrofeerumise suhtes ei ole millegi vahel valida – käsitledes kõiki veereostuse komponente kompleksselt, on professor Ülo Mander selgelt öelnud, et jõkke ei saa ka parima võimaliku tehnoloogia alusel reostusaineid juurde lasta.
On absoluutselt kindel, et reaalselt kaasnevaid keskkonnakulusid arvestades on tehasele Eestis mitmeid alternatiivseid asukohti – seal, kus haisupilvedega mõjutatud inimeste hulk on väiksem või veekogu suurem ja vähem tundlikum (professor Ülo Manderi poolt välja tooduna pole mere puhul fosforiprobleemid nii teravad). Võime öelda, et igal asjal on oma hind, kuid kui tartlased on otsustanud, et nii nemad kui nende lapsed ja lapselapsed ei soovi järgneva 50 aasta jooksul haisupilvi ja kõiki teisi negatiivseid keskkonnamõjusid taluda (ja seda on ettevõtjad möönnud, et sellest ei pääse), siis on õigus niiviisi otsustada.
Veel kord, plaanitud uuringud hakkaksid uurima mitte seda, kas keskkond jääks sama puhtaks, vaid seda, kui palju halvemaks võiks Tartu, Emajõe ja Pepsi keskkonnaseisund vastavalt seadustele ja normatiividele minna. Äänekoski näitel tekkivate keskkonnamõjude osas aga on mõjud Tartule, Emajõele ning Peipsile võimalikest alternatiividest kõige halvem valik, mida väga paljud tuhanded tartlased hindavad lubamatuteks.
Siiski, kuna on ilmunud ka täiesti absurdsed arvamused, näiteks nagu tänapäevane tselluloositehas pigem hoopis puhastaks vett (mis tähendaks, et veekogu olemasolu poleks tehase kõrval üldse vajalik, sest seda endisest puhtamat vett saaks taaskasutada), ja tundub, et ka sellise arvamuse uskujaid on palju, siis tõe väljaselgitamiseks ilmselt keskkonnaprobleemide sõlmpunktide uuringutest pääsu pole. Ning ajalugu näitab, kes rääkis tõtt ja kes valetas.
Allikas: Erik Puura / Facebook
https://www.facebook.com/permalink.php?story_fbid=10157376576658228&id=601178227