Euroopa Liidu taastusfondi üle pole mõtet rõõmustada – see pole pähesadav raha

Eurokraadid juba rõõmustavad taastusfondi üle, kujutledes seda taevast sadava õnnistusena. Tuleb see aga laenude või toetustena, kinni tuleb see ikkagi maksta Euroopal endal.

Kui 27 inimest otsustaks üheskoos oma elu paremaks muuta, saavad nad kõike teha vaid oma olemasoleva raha eest, või laenuga, mida maksavad tagasi kõik. Kuidas seda ka ei vaataks, pole tegu millegi muu kui majandusliku otsusega, kus on kaotajaid ja võitjaid – kes rohkem raha välja käib, peab seda tegema kas tagastamatu annetusena kehvemate heaks või siis küsib ta kusagilt endale kompenseeriva hüvitise.

Karta on, et toetustena annavad suurema panuse Saksamaa ja Prantsusmaa, kes tahavad selle eest midagi põhjapanevat, kasvõi oma majandusele kasulike otsuste toetamist ja Euroopa mastaabis hakkavad Suured Peetrid Väikeste toidukoti kallal nohistama.

Laenu korral aga aga seovad asjaosalised ennast ühise paja külge, mis pole halb, kui neid selle külge ei aheldata, põhimõttel, et edaspidi ei tohi enam midagi üksi teha. Oht aga on selles, et keegi laristab oma raha maha ega ole võimeline tagasi maksma, ja tema laenuosa jääb teiste kanda.

Nii et head pole selles taastuskavas eriti palju, pigem on kaotajad kõik, peale mahhinaatorite, keda on sellistes asjades alati, ja kes teiste häda arvelt kasu lõikavad.

UU