“Faktikontrollid” – omad ja võõrad

Kui Eestis sai Facebooki ametlikuks “faktikontrolli” partneriks selgelt vasakpoolse suunitlusega Delfi/EPL, arvasid paljud, et nüüd läheb “valede” ehk konservatiivse-rahvusliku tooniga postituste tsenseerimiseks – nii ka läks, kuigi see tendents valitses FB-s juba ammu.

Nüüd kirjutab Postimees, et “Facebooki faktikontrolli partnerid Ukrainas lävivad neonatsidega”.

“Kuigi Facebooki ametlikud faktikontrollimise partnerid on paljuski mainekad väljaanded, on nende sekka sattunud ka kahtlase tegevusega silma jäänud organisatsioone,” kirjutab Postimehe faktikontrolli toimetaja Isabel Jezierska.

Tahaks väga loota, et ta mõtleb ka Delfit, aga ei maksa ikka väga naiivne ka olla. Pigem ei meeldi Jezierskale mingid juhtumid, kus faktikontroll pole olnud poliitkorrektne – natsijaht on alati üks võimalus, kui muud tarka käepärast pole.

Asi aga on “faktikontrollimises” kui nähtuses üldse. Eile kirjutasid Uued Uudised sellest, kuidas Postimehe enda “faktikontroll” võtab mõned laused ja lükkab neid ümber süüdistustest võetud “faktidega”, mis uurimises kinnitust ei leidnud.

Eranditult kõik Eesti meedia “faktikontrollid” võtavad “faktidena” väga kitsa spektri materjalidest, tavaliselt ainult seda, mis nende eesmärki toetab. Facebooki puhul aga on ilmselge läänemaailma liberaalse sektori tugev surve sotsiaalmeediale, et konservatiive rohkem suukorvistataks.

Kas maksab usaldada “faktikontrolli” väljaande poolt, kelle uudiste pealkirjad kõlavad: “Kas Kiik ja Aab tõmbavad täna Helme soolole piduri?”, “Riigi laenurahaga lapitakse auke” ja nii edasi – juba pealkirjad ütlevad, kelle suhtes kriitiline ollakse?

Nii saavadki “valetaja” tiitli need, kes on kontrollijatele antipaatsed, ja seda esimese leitud “fakti” toel. Et ennast objektiivsena näidata, võetakse vahel ka keegi teine ette – see on tuntud nipp.

Olgu faktikontrollid liberaalse või konservatiivse väljaande omad – kui ideoloogia on sees, pole need objektiivsed. Neutraalseid faktikontrollijaid pole kahjuks Eestist leida, sestap võib need lihtsalt mulliajamise või tsenseerimise paigaks tituleerida.