11.07.2020
Sudaanlannadel on omad võitlused, milles Lääne feministlikud suguõed neid ei toeta või teevad seda ainult sõnades.
Kogu Eesti teab, kui vinged soolise võrdõigusluse eest võitlejad on siinsed inim-, võrd- ja naisõiguslased, Liisa Pakosta, marufeministid ja kogu see soroslik kamp, kuid millegipärast ei kuule keegi nende toetusest neile naistele, kes seda tegelikult vajaksid.
BNS edastab: Sudaani riiginõukogu, riigi kõrgeim võimuorgan, ratifitseeris reedel seaduse, mis kriminaliseerib naiste suguelundite moonutamise, teatas justiitsministeerium. /…/ ÜRO andmetel langeb pea üheksa igast kümnest Sudaani tüdrukust genitaalide lõikamise ohvriks. Justiitsministeeriumi teatel “õõnestab see praktika naiste väärikust”.
See uudis Sudaanist paneb küsima: kui palju teavad ja hoolivad Eesti feministid üldse maailmas toimuvast? Jah, kõik teavad, et nad toetavad noorte Aafrika meeste reise üle Vahemere, aga kas nad muretsevad ka sealsete naiste pärast?
Naiste marsil karjuvad noored naised, et keha on nende ainuomand, mõeldes seejuures õigust oma “tööõnnetuste” korral aborte teha, aga kui palju teavad nad sellest, milline näeb välja Kolmandas maailmas nii tavaline naiste suguelundite sandistamine, mida tehakse selleks, et naine rahuldust ei saaks ja vaid lapsi sünnitaks?
Muide, see ei toimu mitte ainult Aafrikas ja Araabias, vaid jätkub ka näiteks Soome ja Rootsi migrandikogukondades, kus selles osas elatakse edasi samamoodi, nagu kodumaal.
Kui palju on Eesti naisõiguslased korraldanud miitinguid Kolmanda maailma naiste toetuseks, algatanud petitsioone, korraldanud neid naisi kaitsvate organisatsioonide toetamist? Kas neil jääb selleks ahistamiste, diskrimineerimiste, palgalõhe, rassismi ja vihakõnede otsimise kõrvalt üldse aega? Prioriteet on ju valge heteromehe materdamisel.
Kui palju tublisid Eesti naisõiguslasi käis üldse Tallinnas oma mehe poolt süüdatud ja eluks ajaks sandistatud süürlannat toetamas? Ei mäleta mingeid miitinguid naiste alandamise vastu võõraste kultuuride esindajate poolt…
Aga mis neist Sudaani naistest, keda sealsed posijad lõiguvad – peab ju teada saama, kust tuleb mingi palgalõhe siinsetes firmades. Miks otsida võitlust võõrsilt, kui risti saab lüüa siinsamas, koduses Tallinnas…
Kui kogu see feministlik energia, mis läheb “keskealise valge heteromehe” materdamisele, suunataks Kolmanda maailma naiste toetamiseks ja kaitsmiseks, (sealhulgas Lääne-Euroopa migrandilinnaosades), siis oleks naiste elu maailmas tunduvalt parem.