18.10.2020
Paljudel heterodest homosõpradel on vaid sokid geilikud. Pilt on illustratiivne.
“Kirjutasin ühte oma kommentaari, et ma pole Eestis kusagil ega kunagi homofoobiat – hirmu homode ees – täheldanud. Siiski, pidin end sealsamas parandama, sest veidi mõtelnuna pidin tunnistama, et olen tegelikult täheldanud Eestis hirmu homode ees. Lausa suurt hirmu.
Kui küsite, kus ja kelle juures, siis vastan: seda nende seas ja juures, kes on ise veendunud heterod, aga kes koos homode väikesele aktivistide grupiga truult nende loosungeid kaasa skandeerivad.
Pole kahtlust, et osad sellistest kaasa skandeerijatest teevad seda hirmu pärast sattuda homoaktivistide viha alla ja olla ajakirjanduse põlualused, sest nad pole ei trendikad ega progressiivsed. Nad teevad seda hirmu pärast jääda oma homomeelses parteis mustaks lambaks.
Neile endile oleks igasugune homosuhe otseselt jälk, aga hirmust kaotada oma positsioon, staatus, oma progressiivsus ja kuulumine nn. uute inimeste hulka on nad sunnitud seda, mis on neile endile jälk, avalikult ülistama. See on neile nende poliitilise truuduse ja ustavuse avaldus, mitte nende tegelik, reaalne hoiak ja meelestatus.
Ma usun homoseksuaali, kes ütleb, et ta pooldab homosuhet. Tema sõnad ja teod ei lahkne. Ma ei usu heterot, kes homosuhet ülistab, reaalselt aga seda enda jaoks jälgiks peab ning oma elus millegi sellise absoluutselt välistab.
Niisiis, kui otsida Eestist homofoobiat, siis tuleks seda otsida nende seast, kes pole homod, aga on kõige häälekamad homonduse pooldajad.
Homomeelsed heterod, te saate mulle väga lihtsalt tõestada, et teie homosallivus pole teeseldud ja te ise pole valelikud: minge ja alustage reaalset homosuhet ja ma usun teid. Suudelge oma samasoolist erakonnakaaslast tõelise kirega, kus te ka ei juhtuks olema selle märgiks, et te olete see, kelle te väidate end avalikkuse ees olema. Selle märgiks, et te ei valeta, et teie sõnad ja teod ei lahkne.
Heterotest homoideoloogid – kui teie sõnad ja teod langevad kokku – ma usun teid.”
Harri Kingo, poliitikavaatleja