Hartleb-Holmbergi saaga taustal – kuidas on haritud ühiskonnas selline idioodistumine võimalik?

Üha rohkem ajab karva turri see, kuidas Läänest meile toodud “euroopalik mõtlemine” inimestest suisa idioodid kujundab.

Eile tuli teade, et vasakpoolne saksa professor koos oma elukaaslasega esitasid Objektiivi portaalile suure rahanõude, väites sisuliselt, et nemad pole mitte midagi valesti teinud, küll aga on neid laimatud.

Võtame kokku ilmselged faktid. Florian Hartleb on õppejõud, kes uurib “paremäärmuslust”. Tema maailmavaade on selgelt antifašistlik, nagu ta on tunnistanud peavooluväljaannetele. Ta tuleb ürituselt, mille korraldas multikultuursust propageeriv Eesti 200. Ta kohtab tee peal immigratsioonivastast meeleavaldust, mis talle ei meeldi ja väidetavalt ohtlik tundub. Ikkagi läheb ta koos lapsega sinna ja karjub “fašistid”.

Mis on kogu selles loos arusaamatut? Hartleb käitus kas provokatiivselt, lootes konflikti, või siis ebaadekvaatselt, minnes lapsega ebaturvalisse tsooni ja ise pingeid õhutades. Kuidas asja ka ei vaataks, on kogu sündmus puhas Hartlebi kätetöö.

Kust siis tulevad kõik need pretensioonikad väited, nagu oleks mees kõigest ohver? Kõik algusest lõpuni räägib seda, et tahes või tahtmata, käitus mees valesti ja on ise tagajärgede eest vastutav.

Ilmselt on Hartlebi ülbuse taga kodumaalt külge haagitud ebademokraatlik mõttelaad, et temasugused on “omad” ja teisitimõtlejad “võõrad”, ning õigus peabki ainult “õige” maailmavaate kandjale jääma.

Aga tervet mõistust ju Eestis peaaegu enam polegi. Kartellipoliitikud teavad, et ainult aastaga toodi 22 000 slaavlast sisse ja nad väidavad, et eesti keel ja kultuur pole ohus! Riigi reetis vene ja nõukogude taustaga mees, kes oli “integratsiooni musternäidis” ja väga tundlikul ametikohal – president leiab, et mingeid täiendavaid abinõusid pole vaja ja riik on kaitstud! Selliseid näiteid on tohutult palju, üks räigem kui teine!

Keegi ei tundu aru saavatki, kui masendav mandumine see on – sõnad ja teod eemalduvad üksteisest kosmilise kiirusega, usutakse kõvemaid kisajaid, mitte ei vaadata fakte ega kaaluta variante, ilusaid valesid usutakse rohkem kui ilustamata tõtt. Kõik see kokku on ju homo sapiensi otsene idioodistumine ja liberaalses ühiskonnas on see muutumas surmahaiguseks nimega “poliitkorrektsus”.

Aga ega see ju midagi uut pole – ka Nõukogude ühiskonnas ju räägiti imetoredast elust, rahvaste sõprusest, helgest tulevikust ja muust suisa jamast. Tollal me suutsime seda läbi näha, praegu tundub, et enam mitte – see ju tuleb Läänest, seal aga on kõik ju sulatõsi!

Olemegi siis maailmas, kus silme eest räägitakse ühte, ilusat juttu, kuid tegelikult toimuvad kulisside taga räpased asjad – ja lõpuks jõuavadki need hammustavalt meie ette, sest oleme uskunud, nagu neid polekski.

Me arvame, et oleme haritud rahvas – aga ega diplom tee targaks, kui ähmastunud mõttelaad ei oska rumalusel ja mõistlikkusel enam vahet teha!