Head Toonela-teed, karusüdamega rändaja Nikolai Baturin!

Repliik,
©Karin Kaljuläte/Eesti Ekspress
Nikolai Baturin – mees karu südamega.

Lahkus üks suur kirjanik. Veelinnurahvad on langetanud pea.

Mul oli au Nikolai Baturinit tunda. Põgusalt, kuid kindlalt. Kõik meie vähesed kohtumised olid sisukad. Me kutsusime teda perekonnanime järgi. Lihtsalt Baturiniks.

Tema loomingust on mul kõige rohkem südames “Karu süda”. Võib-olla seetõttu, et ka mina olen Venemaa metsiku ja ilusa looduse austaja. Eriti selle osa, mis jääb Uuralite taha ja kust tulid veelinnurahvad Läänemere äärde ja lähedusse. See on maa, kus talvel oigab purgaa ja suvel lõhnab taiga lehisevaigust.

“Karu südame” raamat on ühtmoodi hea, film teistmoodi. Üks on hea sõnas, teine avarustes. Kõiki Baturini raamatuid ma polegi lugenud, kuid meeles on “Noor jää”, “Kentaur”, “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija”, “Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse” ja veel mõned.

Elasime Võrtsjärve ääres naaberkülades – mina Riumas, tema Kalbusel. Tundma sain teda hilja, kuid klassivend Paavo jutustas ikka Baturinist, kes ilmselt inspiratsiooni otsingul, aga võib-olla ka Siberi kütiaegu igatsedes võis südaööl oma laikad kaasa võtta ja mööda metsi uitama minna. Aga Võrtsjärve soise läänekalda metsades rändavad nii ilvesed, hundid kui karud – viimaseid olen isegi oma metsaretkedel kohanud.

Tuttavaks sain Baturiniga alles ajakirjanikupõlves, kui ta sai Hendrik Adamsoni murdeluulepreemia ja mind saadeti Viljandi kultuurimajja temaga intervjuud tegema. Vanem kolleeg hoiatas – kirjanik pole kerge iseloomuga, vaevalt et sa jutule saad. Aga Baturin tervitas mind avasüli: “Tere, naabrimees!” Tema teadis mind kui “Sakala” ajakirjanikku hästi. Pole vist vaja öelda, et intervjuuga ei tulnud mingeid raskusi.

Baturin oli iseloomult paras juurikas. Kui ta juba abistajat vajas, olid paljud hooldajad temaga hädas, sest lisaks karu südamele oli tal ka karu pahur iseloom. Viimastel kordadel kui ma teda kohtasin – veidi enne tema hooldekodusse viimist – ütles ta mulle: “Mind pole enam kauaks!” Aga ka seejärel pidas ta veel pikki aastaid hästi vastu. Kolleeg Egon külastas teda hooldekodus ja rääkis energilisest mehest.

Nikolai Baturin oli mees, kes elas ühe läänemeresoome rahva vaimude seas, kuid hetkedel, mil tema kodus Kalbusel saabus öövaikus ja laikad pea käppadele asetasid, läks ka peremehe hing uitama veelinnurahvaste juurde, hantide ja manside, neenetsite ja evenkide jahiteedele Siberi taigas. See mees elas loodusega ühes rütmis ja loodus pidas teda omaks.

Head teed Sulle, Baturin, suur hing ja Karu Süda. Toonelas on lõkketulede, muinaslugude ja metsaseikluste aeg, seal oodatakse Sind! Head teed…

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused