Hullumaja puhvet

Ahto Lobjakas kirjutas oma peatsest lahkumisest ERRist, et teda ei vallandatud, et tal sai endal päevapoliitikast kõrini ja ta kavatseski juunis ära tulla. Ometi tekitati skandaal.

Kuigi on püütud jätta muljet, et sõnu valimata pidevalt rahvuskonservatiividega kurjustav Ahto Lobjakas vallandati Raadio 2st oma sõnapruugi pärast, siis päris nii see ei ole. Sama nagu ka Vilja Kiisleri puhul Postimehes.

Nad ise loobusid vabatahtlikult, kuid võtavad märtri rolli, tehes seejuures nägu, nagu püüaks uus võim nende väljendusvabadust piirata.

Saatejuht ja kolumnist Ahto Lobjakas kirjutas oma Facebooki postituses must-valgelt, et temas on  mitu kuud süvenenud tüdimus ja väsimus päevapoliitikast. „Neli aastat on pikk aeg, et sellist saadet värskelt teha ja mul oligi plaan lahkuda juuni alguses,“ kirjutas ta. Lahkubki. Aga hirmsa kära saatel.

Ka mind ei vallandatud kaheksa kuud tagasi Virumaa Teatajast. Ligi 25 aastat ajakirjanikutööd oli minus tekitanud lihtsalt kerge tüdimuse ja ma oleks niikuinii ära tulnud paari kuu pärast.

Ja nad jõudsid ette oma etteheidetega – „Sa lihtsalt ei saa enam Virumaa Teataja peatoimetaja olla“. Kõik. Kes ja miks andis sellise käsu, on senini teadmata.

Aga avalikkus peaks nüüd aru saama, et see oli selge rünnak sõnavabaduse vastu, sest ma levitasin oma ajalehes muu hulgas ka paremkonservatiivset maailmavaadet. Nii nagu levitavad Lobjakas ja Kiisler vasakliberaalset maailmavaadet.

Pärast mind on Postimehe Grupist lahkunud kümneid ajakirjanikke. Mitte keegi pole seni osutanud sõnavabaduse piiramisele.

Ma ise olen elus vallandanud paarkümmend inimest, nende hulgas enamasti ajakirjanikud. Ei ole hea tunne olnud. On olnud erinevad põhjused, aga ka seal pole keegi rääkinud sõnavabaduse piiramise katsest.

Vahelduseks võiks meie ajakirjanikud meelde tuletada Eesti Ajalehtede Liidu poolt koostatud eetikakoodeksit, millele kõik liikmeslehed on heaks kiitnud.

Muu hulgas on seal sellised punktid: 1.4 Ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon; 1.5 Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada.

Sama käib ka äsjakonstrueeritud Marti Kuusiku „skandaali“ kohta, kus ajakirjandus on saanud anonüümsed vihjed (mida võib igaüks ka ise sulepeast välja imeda), mida ükski pool ei kinnita ja põhimõtteliselt lükkab väljaanne ise selle info ümber, kuid see ei takista avaldamast külajuttudest kokku kirjutada mahlakat lugu. Seda kõik eesmärgiga algaja poliitik lihtsalt ära kustutada, unustades seejuures, et kannatajaiks on poliitiku pere ja lapsed. Ja süütuse presumptsioonist ei hakka me üldse rääkimagi…

Praegu on see perevägivalla paljastamise mehhanism ehitatud feministlikule narratiivile, et riik teab juba paremini kui ohver, et teda tuleb päästa ja kaitsta. Sellised asjad peaks jääma ikkagi täiskasvanud kannatanu otsustada, kas ta on ohver ning siis esitama ise kaebuse. Mitte nii, et suvaliste inimeste jutu peale tormavad politseinikud tuppa ja hakkavad naist üle kuulama, et temalt „õela naabrinaise“ antud info abil välja pigistada võimalus oma abikaasat kriminaalkurjategijaks teha.

Nagu ütles Eesti Ajalehtede Liidu esimees Mart Raudsaar – poliitikud ja ajakirjanikud, astuge vahelduseks üks samm tagasi, sest tal on seda kõike vaadates tekkinud tunne, nagu oleks sattunud hullumaja palatisse.