29.04.2021
Jalakäijad
Õhtuleht kirjutab lisapingetest koolides, kus üha enam tüdrukuid tunneb, et elab vales kehas. See tekib küsimuse, et kas tõesti on toimumas mingid globaalsed soonihked.
Toimuvadki, ainult et need on kunstlikult esile kutsutud. Kõigepealt juba ideoloogilise sooneutraalsuse ja soolise võrdõigusluse propagandaga – selle agressiivne sõnum jõuab naisehakatistele kohale, mitte enam naiselikkuse õpetus emade ja vanaemade poolt.
Tüdrukud on kaotanud oma naiseliku identiteedi – neile jutlustatakse sajast hallist varjundist mehe ja naise vahel; seda, et sugu on ainult konstruktsioon meie peades, nagu ka rass, rahvus ja kõik muu, mis lubab olla “mina ise”.
Muidugi hakkab neiu seepeale otsima, kes ta “tegelikult” on – kui varem oleks ta tänu tervemõistuslikule suguvõsa naisliinile teadnud, et on naine, siis nüüd on talle ette söödetud, et võib olla ka mingil moel mees.
Sellist ajuloputust tehakse igal rindel ja lausa iga päev – kui isegi riiklikul tasemel väidetakse, et eestlane võib olla igaüks (seega võib eesti neiu olla ka britt, sakslanna või türklanna), siis lahustuvad ka teised identiteedid. Muidugi neegritariks ei saa eestlanna hakata, sest ka blackface on keelatud.
Seejuures on need tüdrukud üksi jäetud – ajupestusest ei toetu nad enam perele, kes õpetaks, vaid sõbrannadele, kes on samamoodi ajupestud, samuti neile arvukatele ideoloogidele, kes lubavad aidata neil “õige mina” üles leida. Asi aga lõpeb soovahetusoperatsiooniga, sest neidudele tundub, nagu oleks meeste maailmas lihtsam läbi lüüa.
Ainult et sealt enam tagasi ei tulda – näiteks on Rootsis tehtav hormoonravi pöördumatu ning seetõttu on sealmail kümned tüdrukud juba riigi kohtusse kaevanud, sest too ei hoiatanud neid tagajärgede eest. Aga riik on kas ükskõikne või ei saa aidata, sest neiud lähtuvad kutsetunnistuseta LGBT “sõbrannade” soovitustest.
On veel üks moment – see on laialt levinud “solvumiskultuur” koos piiramatute vabadustega ning vati sees lumehelbekesteks kasvatamisega (noortelt võetakse juba ka koolide lõpueksamid, sest need pidavat liiga rasked ja kurnavad olema).
Selliselt üleskasvatatud lumehelbekesed ei tea enam, kes nad on, nad ei suuda elus orienteeruda, sest solvumisühiskond pole neid õpetanud karmis elus läbi lööma ja nii otsivad nad võimalust hakkama saada – ja sageli arvavad nad, et mitte õppimine, kohanemine ja reaalsete võimaluste ärakasutamine, vaid identiteedivahetus on selleks hea.
Selle hulluse lõpetamiseks on vaja alles hoida ja tugevdada reaalset meeste-naiste maailma.