Väga paljud inimesed tunnevad muret keskkonna ja looduse, naiste olukorra, sõdades ja katastroofides kannatanute ja paljude muude kitsaskohtade pärast, kuid jäävad aktiivsest tegutsemisest kõrvale, sest neid võitlusi juhivad ideoloogiliselt ülelaetud poliitkomissarid.
Väga sageli juhtub ka nii, et ühte algatust lausa sooviks toetada, kuid samad inimesed veavad teisi algatusi, mis on täiesti vastukarva – eriti ilmneb see roheliste puhul, kelle mõningad keskkonnaprojektid on toetamist väärt, kuid teades nende LGBT-lembust, ütleb inimene kohe: “Nendega ma küll luurele ei lähe!”
Nii juhtubki, et ühiskonnas läheb liikvele ilus algatus, aga tausta teada saades loobuvad paljud seda toetamast. Nii näiteks ei andnud mõnedki inimesed toetusallkirja petitsioonile karusloomafarmide vastu, sest loomakaitseaktivistid andsid eelnevalt teada – järgmiseks võetakse ette kanad, sead ja laias laastus kogu põllumajandus. Kes sooviks aidata kaasa meie maaelu ruineerimisele?
Võiks ju küsida järgnevalt.
Kes tahaks võidelda keskkonna eest, kui seda võitlust juhib “Zuzu” Izmailova?
Kes tahaks aidata naisi võrdsuse saavutamisel, kui selle võitluse eesotsas on Liisa Pakosta, Nika Kalantar ja meestevihkajatest Feministeerium?
Kes hoolib inimõiguste tagamisest, kui seda dirigeerib Sorose kasvandike Inimõiguste Keskus?
Kes tahaks olla toeks geidele, kui nende võitlusi juhib löögiüksus nimetusega LGBT?
On öeldud, et iga ilusa idee saab ära rikkuda, kui arendada see maksimalismini ja muuta see iseenda paroodiaks – nii seda poliitkomissarid teevadki, sest kõik ülalnimetatud on humanistidest äärmuslasteks muutunud.
Neomarksism on okupeerinud ja ära lagastanud inimlikkuse, seksuaalsuse, armastuse, Maa päästmise, inimeste aitamise ja kõik muu. Sellega kaasa minnes muutuvad “võitlejad” nende kuritegude kaasosalisteks.