Ise oma keha üle otsustamine – abordist turvavöö kinnitamiseni

Kui jälgida liberaalset seltskonda, siis tekib küsimus, mida nad õieti tahavad: EKRE-vastane perearst Karmen Joller muretseb selle pärast, et inimesed pidavat keeruka elu tõttu enesetapule kalduma, reformierakondlane Heidy Purga aga teatab sotsiaalmeedias: “Mitte keegi teine ei peaks otsustama su keha üle peale sinu enda.”

Joller peab silmas muidugi “enesetappe EKRE pärast”, kuid ta peaks muretsema hoopis Heidy Purga “oma keha käsutajate” üle.

Kui naised seda sõnumit õigusest oma keha üle ise otsustada abordi kontekstis nii julgelt kuulutavad, siis jääb meestele mulje, et loote eemaldamine on nagu korra nuuskamine – üks sõbranna ütleb teisele: “Kuule, ma jään pool tundi hiljaks, ma lähen teen abordi ära!” “No käi ära, aga katsu kähku teha, me peame ööklubisse jõudma!”

Aborditeema ongi kuidagi kerglaseks muudetud – ühest küljest õhutatakse sellega ju hoolimatust, sest rasestumisvastased vahendid on ülilihtsalt kättesaadavad ja naised nende suhtes vägagi targad. Seega ei peaks aborte nii väga vajatama, aga kardetavasti on “tööõnnetused” peapõhjus, miks kaapimisele minnakse.

Teisalt on kummaline see lihtsus, millega aborte õigustatakse – kas see protseduur naiste hinge tõesti midagi ei jäta? Kas Joller ei peaks mitte nende naiste pärast mures olema, kes pärast oma “inimõiguse” kasutamist teatud aja järel võivad mõelda: “Mu laps oleks nüüd aastane…”

Kui mehel ja naisel on suhe ja siis toimub soovimatu rasestumine, ei ole otsus ka enam ainult naise teha.

Aga asi ei ole ju ainult naistes. Kui keha saatus on igaühe enda otsustada, siis miks pannakse meestele (ja ka naistele) pahaks, kui nad  seda õigust kasutades keha alkoholi ja uimastitega rikuvad. “Käige põrgu, joon viina ja süstin heroiini nii palju kui ise tahan, minu keha,” võivad ka mehed öelda.

Sama võib öelda ka enesetapja: “See on minu keha, minu hing ja minu elu – mitte keegi ei otsusta selle üle peale minu enda!” Ja kõik arstid ja veganid, ei mingit kõssamist, kui inimene ennast liha täis vitsutab ja porgandit ei näri – minu keha, ise tean, mida talle pakun. Miks üldse need jutud tervislikust toitumisest, liikumisest ja pidevast arstlikust kontrollist – mis teil minu kehaga asja on?

Ja miks me peame autos ja ühistranspordis turvavöö peale panema – see on minu keha, mis avarii ajal lendama hakkab, teie olete turvaliselt kinni ja pidage ka suu kinni.

Vabadus aborti tehes ise oma kehaga mängida on näiline vabadus. Kui naisele on see tõesti “korraks ära käia”, siis ei tohiks tõesti keegi talle piire ette seada. Kui aga sellega kaasneb psühholoogiline trauma, siis ei saa ühiskond kõrvalt vaadata – see haiget saanud naine on ühiskonna liige, üks meist kõigist.

Kui meie keha saatus on meie endi otsustada, siis miks on üldse kaitsekiivrid ehitustel, piirded järsakutel, turvavööd autodes ja nii edasi – krt, minu keha, ise otsustan. Mõttekoht.