Jürgen Ligi ja Valdo Randpere – ühel hetkel agressorid, teisel jälle õnnetud “ohvrid”

Reformierakonna Riigikogu saadikud Jürgen Ligi ja Valdo Randpere avaldasid politseile tunnustust selle eest, et nemad ei pidavat tööle tulles meeleavaldajatest “pööbliga” kokku puutuma – Ligi Delfi veergudel ja Randpere kolmapäeval valitsuse infotunnis.

Meeleavalduste põhimõte ongi poliitikutele survet avaldada, sealhulgas Toompeal ja oma kohalolekuga – samamoodi teevad seda ka näiteks kliimavõitlejad või teised survegrupid. Pole ju mõtet minna kusagile Haabersti parkimisplatsile protesteerima, kuhu ei viitsi isegi ajakirjanikud järele tulla.

Tuletagem samas meelde nii Ligi kui Randpere “oma inimesi”, kes blokeerisid iganädalaselt Stenbocki maja, kui EKRE veel valitsuses oli. Kui neile endile on vaja, siis ei kõhelda teiste elurütmi häirimast.

Ligi ja Randpere tahavad rahulikult tööle tulla, ilma et peaks meeleavaldajatega kokku puutuma – see on nende mugavustsoon, poliitiline võitlus eeldaks just meeleavaldajatele vastuste andmist, milleni kumbki isehakanud “patriits” ei lasku. Kui, siis “tarandit” tehes.

Samas aga on nii Ligi kui Randpere ise suhtluses üliagressiivsed, seda ka poliitilises tegevuses – nende osalusega ettevõtmised muutuvad ruttu konfliktseks. Nagu on öelnud kommentaatorid sotsiaalmeedias, et kui neid mehi keegi ähvardab, siis on nad selle suuresti ise esile kutsunud, nautides olukorda “Nii kehv mees ma ka pole, et mul vaenlasi poleks!”

Mõlemad reformarid on mehed, vabandust, inimesed, kes võivad ühel hetkel teistele näkku karata, järgmisel hetkel aga olla õnnetud ohvrid, keda “pahad meeleavaldajad” taga kiusavad.