Jüri Ratas, mis koht on Teie arvates Riigikogu?

Eesti on oma pindala ja rahvastiku poolest väike riik, seepärast on puht statistilistel põhjustel meil nii vähe maailmatasemel võistelda suutvaid sportlasi. Vaatamata sellele on meil kombeks hakata kohe kividega loopima neid meile võidurõõmu ja kuulsust toonud atleete, kes on teinud vea. Ja isegi neid, kelle suhtes alles oletatakse või valetatakse, et nad on eksinud.

Loomulikult ei ole spordihuvilised ise nii tänamatud ja südametud, seda kahjurõõmu ja ajujahi vankri panevad alati veerema hingetud ametnikud ja parastavad ajakirjanikud. Ja ajupestud lugejad lähevad kambavaimust vaevatuna kaasa.

Sama on ka poliitikaga. Siin kujundab süvaametnike maailmavaadet vahendav ja nende huvidest lähtuv peavoolumeedia paljude valijate valikuid. Ükskõik kui aus, haritud ja omakasupüüdmatu süsteemile mittesobiv inimene ka ei ole, saadakse temast reeglina jagu. Kui päevast päeva aastate jooksul kedagi halvustada, siis näebki inimene või isegi terve maailmavaade valijate silmis lõpuks halb välja. Ka kogu eesti rahvast võib näidata ja näidataksegi halvas valguses.

Aga võib teha ka oma maine täiesti täis teinud tegelasest taas parketikõlbuliku persooni. Viidates tollesama rahva tahtele ja valikuvabadusele, keda te ise olete aastaid oma poltõdedega tüssanud.

Üks näide on täna, Tartu rahulepingu aastapäeval ilmunud Sakala juhtkiri „Demokraatlikus riigis otsustab valija keda ta Toompeal näha soovib.“ Sakala on viimasel ajal lausa promoma hakanud Priit Toobalit. Põhja-Sakala vallavolikogu esimees ja ettevõtja Priit Toobal kavatseb nimelt 2023. aastal kandideerida riigikogu valimistel keskerakonna nimekirjas. Ise ta ütles selle kohta nii: „Valija on öelnud, et on nõus andma mulle teise võimaluse.“ Huvitav, mis valija seda ütles, kuskohas, mis soost ja kui vana ta oli.

„Demokraatlikus riigis on valijate kätes, kes poliitilisel redelil millisele kõrgusele ronida saab ning millised patud seejuures andeks antakse ja millised mitte. Vallas parima valimistulemuse teinud keskerakondlane Toobal näitas ju ka kõige suurematele skeptikutele selgelt, et tema mõnevõrra kirjust minevikust hoolimata on tal valijaid nii palju, et enamik teisi kohalikke poliitikuid võib sellest ainult unistada,“ kirjutatakse Sakala juhtkirjas.

„Mõnevõrra kirjast minevikust“ on ikka väga pehmelt öeldud. No umbes et sai ükskord koolis kahe ja väiksena käis õunaraksus. Olgu nende noorte poistega saunadega ja keskerakonna kolossaalsete kahjumitega nii nagu on, aga mul on küll värskelt meeles see, kuidas Toobal, omades ringhäälingunõukogu liikmena ligipääsu ERR-i sisefoorumile, lekitas seal töötajate poolt avaldatud tundlikku informatsiooni oma parteilehele. Kui ma lugesin Kesknädalas ja seejärel ka venekeelses meedias oma kirjavahetust eetikanõuniku Tarmu Tammerkiga, siis küsisin nõunikult, mis see siis toimub. Härra Tammerk selgitas, et see oli tehtud tema teadmata ja pidas seda lubamatuks. Lõpuks piirati Toobali juurdepääsu intranetile. Vaevalt et „enamik teisi kohalikke poliitikuid“ tahaksid sellest “unistada”. See Sakala „juhtkirjutaja“ vasikavaimustus on siin täiesti kohatu.

See, et Toobal kavatseb pääseda keskerakonna toel meie kõrgemasse seadusandlikku organisse, on õõvastav. Jüri Ratas seekordki ei üllata, sest niigi ammu näeb välja täiesti põhimõttelageda tegelasena. Venno Loosaare ja Peeter Helme protsesside tulemused ei pälvinud arvatavasti tema tähelepanu. Ja imelik on, et see ei häirinud ka Põhja-Sakala valijaid. Mis rahvas seal üldse selline elab? Kas mulkide maine pärast piinlik ei olegi?

Kriminaalkolleegium, maakohus ja ringkonnakohus tegid kindlaks, et Priit Toobal võltsis keskerakonna huvides kokku viis kassa sissetuleku orderit, võimaldamaks keskerakonnal kasutada tuvastamata päritoluga sularaha. Kas lähete uuele ringile, härra Ratas? Noorur Ivor Onksioni saatus ei koputagi Teie südamele?

Kahtlemata võib valija demokraatlikus riigis ise teha oma otsuseid. Tema tõesti omaenese kätega täidab sedeli ja lööb selle kasti. Kuid Sakala kollektiivne aju kui peavoolu poolt teostatava valijaga totaalse manipuleerimise osake ei peaks produtseerima ikka päris piinlikke naivisme, nagu see, et rahvas otsustab konkreetsete tegelaste koha poliitilisel redelil. Selle koha määrab siiski erakond, mis jagab kohti parteinimekirjas, teeb (rahalise) panuse teatud kandidaatide valimiskampaaniale, rakendab kellegi kasuks oma parteimeedia ja sõlmib parteisiseseid kokkuleppeid. Valija annab praeguse skeemitava valimissüsteemi mullitavas maos oma hääle ja siis võib mõneks aastaks läbi toru pikalt minna.

See, et keskerakond peab võimalikuks jätkata sellise isikuga nagu Toobal, on aga siiski loomulik. Keskerakonnal ei ole ju põhimõtteid, sellele kõlbab võimu kinnihoidmise jaoks kõik, mis ühiskonda õõnestab ja konkurente nõrgestab, olgu need vanglast vabanenud kriminaalid, poliitilised ülejooksikud, dozoorlased, sotsid, jedinorossid jne. Sest ka nendesuguste poolt antud hääled on sama kaaluga, kui heatahtlike inimeste hääled.

Ja kõik selle silub ära meedia, mis ei kirjuta sellest, et teatud maine ja minevikuga tüübid ei peaks mitte mingil juhul valitsuserakonna kaudu parlamenti trügima, vaid viitab rahva toetusele.

Aga näiteks Venemaal toetab oluline osa elanikkonnast praegugi Stalinit ja tema timukaid, kes tegutsesid alati justnimelt rahva nimel. Kuid vaba ajakirjandust ja Memoriaali, kes üritasid teha inimestele selgeks, keda ja mida nad tegelikult pooldavad, enam ei ole.

Meil on „vaba ajakirjandust“ nagu muda, aga tuleb paraku kasutada jutumärke. Ja mitte sõnas muda.

Ivan Makarov