Jutt “ohust demokraatiale” – kulunud retooriline malakas poliitikute võimuvõitluses

Kui keegi räägib ohust demokraatiale, siis üldjuhul pole tegu mitte reaalsuse, vaid retoorilise malakaga poliitilises võitluses.

Kai Vare kirjutab esmaspäeval ERR-is “Koroonakriis on toonud kaasa ka mure demokraatia pärast” ja paneb kohe paika süüdlased: Poola, Ungari ja Hispaania “paremäärmuslik Vox” – nii läbinähtavalt räägitakse väidetavatest ohtudest demokraatiale ehk kohese sildikleepimisega.

BNS kirjutab: “Paartuhat iisraellast avaldas Tel Avivis demokraatia kaitseks meelt”. Arvata võib, et need inimesed võitlevad sellise demokraatia eest, millisena nemad üht “õiget” demokraatiat näevad.

Kui Kaja Kallas, Indrek Saar, Toomas Sildam või veel keegi räägivad ohust Eesti demokraatiale, siis ei tähenda see kindlalt seda, et demokraatia Eestis oleks tõesti ohus – see tähendab, et nemad arvavad nii.

Sama on ka presidendiga, kes saatis näiteks kaitseväele jälgimisõiguse andva seaduse väidetava põhiseadusliku riive pärast Riigikohtusse – too leidiski midagi, ainult et see polnud päris see, millele vihjas president.

Demokraatia pole kunagi ohus ainuüksi sellepärast, et nii arvab keegi opositsioonist või nendega seotud meediast, sest nende asi ongi valitsust kritiseerida. Ja ennast tagasi võimule upitada.

Tegelikult peaks tõeliste ohtude üle demokraatiale otsustama pädevad järelvalveorganid, kuid Eestis on paraku nendegagi halvasti. Või nagu kirjutas EKRE Riigikogu saadik Paul Puustusmaa:

“Kui parlament ütleb, et metsarajal võib käia vaid hobune, siis täna ütleb kohus – kuna transpordivahendiks on tänapäeval üldlevinud arusaama kohaselt džiip, siis võib metsarajal sõita nüüd džiibiga. Et nii, elavalt, muutuvalt, teisendatavalt tulebki seadust tõlgendada.”

Ehk siis: parlament võib teha küll seadusi, kuid see, kuidas nendest peab aru saama, seda ei ütle mitte nelja-aastane parlament, vaid eluaegne kohus. Seegi pole enam demokraatia.

Demokraatiaga on kogu Läänes kehvad lood, eriti kui meil on olemas erilised liigid, nagu liberaalne demokraatia. Keegi ei räägi sellest, kui demokraatiavaene on EL-i juhtimisstruktuuride ülesehitus üldse – näiteks Eestil on mittevalitud volinik ja mõned ametnikud ning seitse maailmavaatelt täiesti erinevat Euroopa Parlamendi saadikut. Sellise esindatusega ei ole Eesti rahva hääl küll kohe kuidagi esindatud, eriti kui võim koondatakse veelgi rohkem Brüsselisse.

Demokraatiakriisi EL-is näitab seegi, kui madal on europarlamendi valimistest osavõtt – keegi ei usu, et käputäis saadikuid ehk demokraatia midagi muudaks. Pigem toimib seal midagi ametnike ja ministrite tasemel, mis on üsna demokraatiakauge.

Demokraatiast taganemist ei võeta jutuks, kui seda teeb näiteks Prantsuse president Emmanuel Macron, kelle paljud sammud on kaasa toonud rahvarahutusi, samuti siis, kui Hispaania keskvalitsus surub jõuga maha katalaanide iseseisvusliikumise – “omad” võivad, Ungari ja Poola puhul aga kõlbab süüdistusteks mistahes riiklust hoidev samm.

Nii et kui keegi räägib demokraatia kadumisest Eestis, siis on see tavaliselt tema arvamus. Mis aga puutub eriolukorda, siis selliste asja puhul ütleb palju just see sõna e-r-i-o-l-u-k-o-r-d, mis tähendab, et haigus on midagi koomale tõmmanud ja ühiskond ei otsusta meetmete üle rahvaveetšel või althingil.