Jutud kallutamata institutsioonidest ühiskonnas on müüt – kõik ametnikud on inimesed ega jää puutumata ühiskonna polariseerumisest.
Tänases maailmas on ühiskonna kardinaalne lõhenemine reaalsus ja seda sageli vahekorras umbes 50:50, mis teeb jõudude tasakaalu tõttu kompromissi raskeks. Just selline vahekord oli ligikaudselt USA presidendivalimistel, mis lõhestas sealse ühiskonna armutult; enam-vähem sama suhe on Brexiti pooldajate ja vastaste vahel ning Türgis Erdogani poolehoidjate ja vastaste vahel – näiteid on väga palju.
Kõik need situatsioonid on ülimalt ühiskonda lõhestavad, sest näiteks Brexiti puhul on mistahes variandi pooldamine täiesti vastuolus teise poole tahtmisega. Teravad vastuolud lõhestavad isegi peresid – nii on ka Brexitit pooldava Boris Johnsoni isa ja vennad-õed selle vastu.
Ameerikas on jälle näha, kuidas demokraatide pooldajad riskivad Trumpi kukutamise nimel kodusõjaga, sest nende pooldajad on üliagressiivsed oma vastaste moraalsel hävitamisel. Ka Eestis on on praegu väga tugevalt tunnetatav lõhestumine maailmavaadete alusel, valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni pooldajate ning traditsioonilise ühiskonna pooldajate ja “progressivistide” vahel – ja pole alust arvata, et ametnikke see ei haara.
On ilmselge, et kui sellised vastuolud lõhestavad isegi peresid ja lähedasi, jaotavad need eri leeridesse ka riigiametnikud, sealhulgas prokurörid, kohtunikud ja teised inimesed – neilgi peavad olema eelistused selles osas, kuhu ühiskond peaks suunduma. Ja ainult vähesed suudavad jääda neutraalseks ametnikuks, kes täidavad lihtsalt oma ametijuhendi järgset kohust, seda enam, et ametnikel on piisavalt võimu tegutsemaks ühe või teise poliitilise suuna kasuks.
Kuidas saab rääkida ametnike erapooletusest, kui valimiste järel olukord muutub? Vasakpoolse asemele tuleb parempoolne valitsus, konservatiivide asemele pääsevad võimule liberaalid, sotsiaalseid muudatusi pooldava võimu asemele tuleb ettevõtluskeskne, ühtesid rahvusvahelisi liitlasi eelistava valitsuse asemel teisi riike sõpradeks pidav – kas on üldse loogiline, et ametnik töötab robotina edasi?
Tavaliselt ametnik kas lepib uue poliitilise agendaga ja jääb ametisse, lahkub ausana vastuolude tõttu töölt või hakkab ebalojaalsena uuele võimule vastu töötama. Eestis tekitavad probleeme just viimased ja neid pole vähe.
Eestis on juba oma 15 aastat juurutatud liberaalse demokraatia põhimõtteid, ametnikeks on saanud inimesed, kes toetavad selle põhimõtteid ja polariseerunud ühiskonnas tegutsevad nad just selle leeri huvides, kes on neid ametisse pannud – see on ka nende maailmavaade ja uue võimu oma on seetõttu vastumeelne.
Nii näiteks hakkas Eesti ühiskonnas viimase kümnendi jooksul juurduma geiagenda toetamine – nüüd on asemele tulnud selle konservatiivne tasakaalustamine, aga kohtunikud käituvad ikka geisid toetavalt, nii nagu neid on õpetatud. Sellest sünnivad ka kohtuotsused, kus võõrsil paari pandud geidele antakse kohtu poolt sellest tulenevad õigused, kuigi kooseluseaduse sätted siin ei kehti – geide tarvis leitakse mingi juriidiline nõks.
Kallutatus ei peagi olema selline, et rahvuskonservatiivist seaduserikkuja mõistetakse süüdi, liberaalist kurjategija aga õigeks – kuigi ka seda juhtub, ja mitte vähe. Prokuratuuris võib see välja näha nii, nagu Tarandi juhtumi puhul – prokurörile on sümpaatne see intrigant, sest tema ise ei toeta EKRE-t, ja ta laseb käiku Tarandi togijate menetluse, kuid mitte EKRE hagi Tarandi vastu. Otsest seaduserikkumist ametimehe poolt ehk polegi, prokurör vaid peab ühtesid asitõendeid asja algatamiseks piisavaks, teise puhul jääb tema arvates väheks – asi on JOKK.
Eestis tulenebki kogu justiitssüsteemi kallutatus sellest, et neile on Reformierakonna aegadel loodud süsteem “oma”, rahvuskonservatiivid aga on “võõrad”, tulnukad, kes soovivad ühiskonda muuta (ja seda demokraatlikult), endise süsteemi loonud poliitikud on muutuste vastu ja süsteem vaatleb koos nendega uut poliitilist jõudu vaenulikuna – sellest sünnivad ka ühepoolsed kohtuotsused, menetluste algatamine ja läbiviimine, “omade” toetamine.
Põhimõtteliselt võib öelda, et ametnike kallutatuses pole midagi ebaloomulikku – ka nendel on omad poliitilised, ideoloogilised ja maailmavaatelised eelistused, ja kui hetke võimupoliitika neile juba punaste joonte lähedusse jõuab, siis hakkavad nad vastu või lahkuvad, et opositsioonis legaalselt vastu olla. Seepärast ongi õige, kui poliitikud vahetavad välja ebalojaalseid ametnikke.
Seega ei maksa ajada rumalat juttu sellest, kuidas ametnikud jätkavad ausat tööd, kuigi poliitiline agenda on riigis muutunud – maailmavaateline lõhestumine ja sellest tulenev ebalojaalsus uuele võimule on reaalsus.