11.07.2020
Hävituskultuur: märatsejad Londonis.
Enam kui saja Lääne tuntud liberaali avalik kiri, mis kutsus üles panema piiri Ameerikas ja Lääne-Euroopas jõudu koguvale hävituskultuurile, on hoiatuseks ka Eestile – siingi on need lammutusmeeleolud üle mõistuse tugevad.
Kirjas on ära toodud see, et Läänes kuivab kokku avalik vaba debatt. See tähendab, et on olemas valdkonnad, kus on üks ja ainus (liberaalide) tõde ja seda vaidlustada ei tohi. Nii oli see alles kliimaprobleemidega, kus Läänes võeti sisuliselt sõnaõigus nendelt, kes esitasid vastuväited kliima hävinemisele inimtegevuse tagajärjel – Greta Thunberg võis kõneleda, Naomi Seibt mitte.
Sama on ju ka märatseva BLM-seltskonnaga – neid ei tohi isegi Facebookis kritiseerida, ühiskonda sunnitakse tunnistama mustade väidetavat diskrimineerimist ja põlvitamisest keeldumine on liberaalses maailmas kui surmapatt. Isegi suurkompaniid tõttavad mustadele kandikutel lugupidamist (loe: orjameelsust) ette kandma. Kritiseerida ei tohi ei homoseksualismi ega massimigratsiooni, ka siis, kui esimese puhul on mängus kristlikud veendumused ja teise puhul hoiatavad argumendid.
Eestis pole asjad õnneks veel nii hulluks läinud, kuigi marksistlikud rünnakrühmlased juba klähvivad. Meil on veel olemas avalik debatt, kuigi mitmetel põhjustel mitte enam eriti tsiviliseeritud vormis – kuid arvamuste paljusus on alles, ja mitte tänu “liberaalsele demokraatiale”, vaid tema kiuste. Mis sellest, et mõlemad pooled ei hoia oponente kritiseerides värve kokku – vähemalt ei sammuta põhjakorealikult üheskoos üht helget rada pidi õnneliku homse poole.
Kõlab küll ennastupitavalt, aga Eestis on demokraatia, sõna- ja südametunnistusvabadus alles ainult tänu EKRE-le ja alternatiivmeedia portaalidele Uued Uudised ja Objektiiv. Kui poleks EKRE-t oma peavoolust nii erinevate sõnumite ning kaht portaali massimeediast täiesti erinevate kajastustega, kirjutaks ja mõtleks kogu Eesti juba pikemat aega üht moodi, erinevustega lubatu piires. Eriti kui võimul oleks Reformierakond ja sotsid.
Kas keegi kahtleb selles? Siis vaadake, kuidas on peavoolumeedia kajastanud Brexitit ja Trumpi tegemisi – pole mitte ainsatki positiivset, isegi mitte neutraalselt analüüsivat artiklit! Objektiivist ja Uutest Uudistest on inimesed saanud lugeda ka teistmoodi uudiseid, kust saab kuulda Trumpi tegelikust poliitikast ja sellest, miks Brexit ikkagi õnnestus. Kui poleks alternatiivmeediat, siis teaks ühiskond ainult seda, et kogu Ameerika ja maailm vihkavad vastikut Trumpi ja Brexit on Suurbritannia kiviaega tagasi paisanud.
Täna on olemas arvamuste paljusus organisatsiooni “Black Lives Matter” tegevuse kohta, sealhulgas ka kriitiline – kui poleks konservatiivseid portaale ja põlvitamisest uhkelt keelduvaid rahvuskonservatiive, laulaks kogu Eesti peavoolumeedia BLM-ile kiidulaulu, märatsemisi Lääne tänavatel peetaks demokraatia võidukäiguks ning EKRE-ta Riigikogu oleks juba ammu president Kaljulaidi eestvedamisel põlvili ära käinud.
Rahvuskonservatiivide olemasolu poliitikamaastikul ja konservatiivne alternatiivmeedia on ära hoidnud selle, et Eesti oleks Soome kombel neomarksistliku mürgituse saanud. Peavoolumeedia ei saa ohjeldamatult “rassismivastaseid” proteste kiita, sest teised meediakanalid kirjutavad ka märatsemistest ja põlevatest linnadest, mille taga on demonstrandid.
Liberaalsed poliitikud ei saa alandlikult mustade ees põlvitada, sest kui rida rahvusmeelseid teatab, et pärisorjusest tulnud eestlastel pole mingit põhjust kolonialismi ja orjusaja pärast neegrite ees lömitada, siis tunduks põlvili sadavad reformarid ja sotsid väga naljakatena.
Eestis on hävituskultuuri heaks kiitnud paljud meediamajad, Tartu Ülikool, paljud poliitikud ja erakonnad, ideoloogilised soorosühendused – need, kes kiidavad BLM-i tegusid, või siis vaikivad tegelikkusest. Siinses ühiskonnas on neomarksismi pandeemia positiivseid juhtumeid palju, kuid rahvusmeelsed eestlased on juba saavutanud ka kogukondliku immuunsuse.
Õnneks ei ole Eestis enam EKRE poliitikud ainsad, kes tervel mõistusel rääkida lasevad – on lootust, et ka liberaalid ärkavad kord neomaksistlikust unest ja saavad aru, et Läänes toimuval pole mingit sarnasust liberalismiga selle algses mõttes.