Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kaja Kallase mõttelaad muutub üha rumalamaks ja seosetumaks – nii ka EKRE kongressist rääkides

-
06.07.2020
Opositsioon on riigi elu ummikusse jooksutanud. Pilt on illustratiivne.
© Uued Uudised

Reformierakonna eesotsas asuv Kaja Kallas on oma ajaveebis kokku kirjutanud hunniku rumalusi, pookides EKRE-le külge oma luulusid sellest, mis olevat rahvuskonservatiivide eesmärgiks.

Kallas väidab, et EKRE olevat “ainuvõimu ihalev erakond” – milline erakond Eestis ei tahaks siis ühiskonna suurema osa soovide väljendaja olla? Reformierakond on ise pidevalt püüelnud selle poole, et olla kas ainus või võimsaim võimupartei – see oleks neilegi parem, kui ei peaks võimu jagama äärmussotside ja konservatiivsete isamaalastega üheaegselt.

“EKRE uus juht seadis eilsel parteikongressil igale erakonnale loogiliselt kõlavad eesmärgid – suurendada erakonna toetust, olla valitsuses juhtivjõud ja saada enda kätte peaministri tool,” ütles Kallas.

Kas Reformierakond siis ei tahagi olla üheski valitsuses juhtivjõud ega omada peaministritooli? Nende senine käitumine näitab küll piiritut võimuihalust. Miks siis see, mis RE puhul näib õige olevat, on EKRE puhul vale? Valijate soove võimalikult tugevamalt ellu viia on lubanud ju mõlemad.

Jutt “EKRE ütleb, et ainuke „moraalselt puhas“ perekonna vorm on abielu, kuigi üle poole Eesti peredest elavad vabaabielus ja nendest kooseludest on sündinud ka lapsed”, on Kallase enda meelevaldne tõlgendus – EKRE rõhub mehe ja naise abielule, mitte selle eri vormidele.

Kogu jutt NATO ja Šveitsi ümber on pöidlast välja imetud – Kallas teab nagunii, et EKRE on tegelikult NATO pooldaja ning EL-i suhtub toetavalt siis, kui säilib ja tugevneb rahvusriikide roll. Šveitsi kui maailma ühe paremini toimiva ühiskonna eeskuju võtmisest on välja imetud palju lollusi, mida EKRE-le külge pookida.

Edasi aga on Kallas teinud ilmselge katse lüüa lõhe EKRE ja tema koalitsioonikaaslaste vahele, väites, et EKRE tahab nende valijad üle meelitada. Tegelikkuses on see moment, kus kõik toimib iseenesest, valiku teevad valijad (ka EKRE toetamisest loobujad), pealegi on kolm koalitsioonipartnerit maailmavaatelt piisavalt erinevad, et suuremat valijate üleminekut eeldada.

Kogu Kaja Kallase jutt sellest, kuidas koalitsioonis on teravaid kokkupõrkeid, jõulist mängu, kellegi paikapanemist ja nii edasi, on seda haigem, et täpselt seda esines pidevalt ka Reformierakonna, Isamaa ja sotside koalitsioonis – Eestis on võimuliitude loomine paratamatu, need pannakse üldjuhul kokku väga erinevatest erakondadest ja ühiste seisukohtade saavutamine läheb sageli üle kivide ja kändude, ka konfliktsete situatsioonide kaudu, mis lõpevad kompromissidega, kus kõigil tuleb järele anda.

Kallas soovib ajada kiilu “räige” EKRE ja tema partnerite vahele, unustades, et ei Isamaa ega Keskerakond ole mingid papist poisid ega manipuleeritavad – neis on palju tugevaid poliitikuid, kes seisavad oma erakonna valijate eest ka siis, kui on oht EKRE-ga konflikti sattuda. See on taas reaalne poliitika.

Lõpuks ütleb Kallas välja oma tegeliku mõtte: “…seda saab muuta üksnes praeguse võimuliidu laiali saatmisega.” Selles ju kogu selle mõttetu loba eesmärk seisnebki.

Kõik need asjad, mida Kaja Kallas on justkui kummalisena kujutatuna kokku kirjutatud, toimuvad praktiliselt kõigis valitsuskoalitsioonides, ka RE omades – ainult üks lumehelvespoliitik näeb neis hirmsaid asju.

Tegelikult oli Kallasel vaja öelda midagi EKRE kongressil välja öeldud asjalike rajajoonte kohta – ja ta tegi seda taas kõige lammutavamal moel.