Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi kommenteerib Eesti Päevalehe juhtkirja “Kaljulaid suutis muuta Eesti kuvandit”.
“Jah, suutis küll. Pakkudes Taani kuningannale kõikide protokollireeglite vastaselt esimesena kätt, nagu oleks tervitanud tädi Maalit kohaliku COOPi ukse juures.
Tõustes ÜRO assambleel püsti ja tehes ahvilik-loomseid rõõmuliigutusi kogu maailma saadikute silme all.
Pakkudes õpetussõnu ja näideldes rahvahulga ees, kuidas meie “Aafrika vendadega” peaks läbi käima: mitte nagu soliidsete inimestega, vaid manipuleerimise objektidega, umbes nagu seda tegid inglased ja belglased 150 aastat tagasi.
Seda etlemist vaadates meenus mõne aasta tagune suhtlus Kameruni kuningapere liikmega – soliidse, väärika, rahuliku katoliikliku härrasmehe ja aristokraadiga. Kui keegi oleks selles kontekstis näidanud minu enda maa presidendi tasakaalutut provintsiteatrit, kuidas “ääfricän brodersitega” toime tuleb tulla (jou, ääfrican broders, chumba mumba), siis oleksin ma pidanud häbi pärast maa alla vajuma. Õnneks polnud Kaljulaid sel hetkel veel presidendiks saanud.
Mis veel? Muidugi, dressides pole ka keegi senistest Kadrioru asukatest veel riigikogu avaistungit külastanud ja kleiti riietatud rõvetsejaid riiklikul tasandil vahetult enne taasiseseisvumispäeva autasustanud.
Jah, kahtlemata, Kaljulaid on suutnud Eesti kuvandit päris kõvasti muuta.”