13.09.2018
Vana valimisplakat — Kross pole ammu enam ei IRL-is ega Tallinna eest võitlemas.
EKRE-t süüdistatakse sageli ja alusetult populismis, kuid süüdistajad ehk viis kartellierakonda, on ise neis asjades teerajajad.
Sõna “populism” on vaadeldud mitmeti, nii rahva ja eliidi vastandamisena, kui ka strateegiana, kus kõigile lubatakse midagi. Viimases osas on eriti sõiduvees praegune peaminister Jüri Ratas, kes kolmapäevases “Esimeses stuudios” kiitles oma saavutustega, näpuotsaga kõigile andmistega.
Kui vaadata uudiseid, siis BNS-is kohtab vaid ühe päeva jooksul selliseid pealkirju: “Sotsid nõuavad bussijuhtide palgatõusuks lisaraha”, “Reformierakond: majanduskasv peab tõstma pensione 200 euro võrra” ja “Reformierakond nõuab Tallinna parkidesse paremat valgustust.” Valimiseelne populism on täiesti laes!
Me oleme 27 aastat taasiseseisvad, aga valimiste eel jätkub häälte püüdmine sellega, et pensionäridele, päästjatele, medõdedele, õpetajatele ja paljudele teistele lubatakse juurde teatud summa eurosid – erakonnad erinevad vaid summade suuruses ehk häbematuses lubaduste pillamisel. Või siis märgatakse järsku, et valgusti pirn ei põle ja kanalisatsiooniluuk on kadunud.
Kas Eesti ei peaks juba olema rajajoonel, kus valimistel on põhiteemaks riigi elu edasiarendamine, mitte igaühele näpuotsaga kindla summa lisamine? Seda rahajaotamist saadab aga valjuhäälselt kiidetav kuvand, mille kohaselt on meil riik juba paigas, tehakse ainult peenhäälestust (Reformierakond), või vahetatakse välja äratüüdanud mustriga tapeet (president Kaljulaid).
EKRE esimees Mart Helme aga viitas ühe töömehe sõnadele, kelle arvamust mööda on riik nii hukas, et Eestit päästab veel vaid rahvuskonservatiivide võimuletulek. Nende sõnadega ei saa mitte nõustuda – praegune riiklik poliitika seisnebki igaühele näpuotsaga natukese lisamises ja võimulolijate enesega rahulolus. EKRE tahab muuta riiklike süsteemide aluspõhja nii, et jõukus jõuaks inimesteni eest, tagant ja külgedelt erinevate protsesside kaudu, mitte 50-100 euro lisamisega pensionile (mille inflatsioon juba enne pensionitõusu ära sööb). Kahjuks on Eesti valija piisavalt argimurede küüsis, et eelistada kupüüre peo peale, mitte aga poliitikat, kus need eurod jõuaksid temani regulaarselt, võimulolijate heatahtlikkusest sõltumata.
Teine populistlik hetketrend on nende teemade väljatoomine, millest valimistevahelisel ajal pole sõnagi juttu tehtud ja mis pärinevad peamiselt EKRE varasalvest (ja kes võtab neid tõsiselt). Eriti aktiivsed on selles osas Isamaa ja Reformierakond, kel on endiste ja praeguste valitsejatena olnud piisavalt aega tegelda nii eestikeelse hariduse, justiitssüsteemi kitsaskohtade kui ka palju muuga, kuid kes alles pool aastat enne valimisi on need teemad “avastanud”.