Töökius, koolikius, homokius, poliitkius, sooline palgalõhe, perevägivald ja nii edasi – kas Eesti ühiskond on tõesti nii kiuslik ja vägivaldne?
BNS vahendab: “Töökiusukonverents tõestas ahistamisteemade käsitlemise vajadust” ehk “vajadus rääkida töökiusu, ahistamise ja diskrimineerimisega seotud teemadest on ääretult suur.”
“Vajadus rääkida” võib olla suur, aga ehk ainult rääkijatel?
Kahtlemata esineb ka Eesti ühiskonnas kiusu ja vägivaldagi, aga see pole nii suur probleem, et selleks konverentse kokku kutsuda ja inimesi barrikaadidele tõsta. Pigem varjatakse sellise kirgede üleskütmisega seda, et meil praktiliselt ei tegelda rahvusriikluse, eestluse ja suveräänsuse päästmisega – pilk suunatakse mujale.
See “kiusukonverentse” pidi kolamine on tõenäoliselt osake vasakpoolsete ja liberaalide toiduahelast – nendeks “võitlusteks” eraldatakse raha, keegi saab näidata oma väidetavat kasulikkust, riigieelarvesse lisatakse uued read ja bürokraatlikud struktuurid kasvavad.
See kõik on üle võetud liberaalsest Lääne-Euroopast. Paradoksaalne on see, et sealses ühiskonnas, kus need “võitlused” on kestnud aastakümneid, ei lähe asi ju paremaks, vaid hullemaks, sest vihakõneseadustele keeratakse vinti peale ja üha uued “konverentsid” nõuavad üha uute “kiusudega” võitlemist. See võitlus toodab uusi võitlusi juurde, nagu ikka Marxi laste puhul.
Eestis ei peaks “kiusu” otsima mitte töökohtadest, vaid katsetest hävitada rahvusliku Eesti suveräänsus ning eestlus kui selle riigi alus.
Uued Uudised