04.12.2020
Loodetavasti jääb puude kallistamine teatud inimeste loomulikuks tegevuseks ja seda ei muudeta kohustuslikuks inimõiguseks. Pilt on illustratiivne.
Inimestel on kombeks oma tegemisi, millised need ka poleks, hakata teistele tutvustama ja lausa peale suruma. Vahel läheb see üle piiri ja muutub ideoloogiliseks ahistamiseks.
Kunagi kasutas tuntud valmimeister Ivan Krõlov inimlike nõrkuste kajastamiseks loomade maailma – tsensuuri tõttu on mõistlik ka tänasel päeval läbi lillede rääkida.
Millal siis saab ühest teatud inimestele omasest kombest ideoloogia? Võtkem allegooriliseks aluseks puude kallistamise.
Paljudele inimestele meeldib puid kallistada. See andvat osakese nende energiast, loovat sideme Loodusega ja ka puud saavat tunda inimlikku armastust. Paljud inimesed peavad seda ilusaks kombeks, teised jälle nimetavad puukallistajaid veidrikeks, enamik inimestest aga suhtub sellesse teemasse täiesti ükskõikselt.
Kas puudekallistamisest võib ideoloogia saada? Võib küll.
Puudekallistamisest võib saada ideoloogia siis, kui sellega tegelejad loovad oma organisatsiooni ning hakkavad seda tegevust propageerima. Siis kui nad üllitavad brošuure puudekallistamise kasulikkusest, korraldavad seminare, tutvustavad oma tegevust meedias ning lähevad seda propageerima koolidesse, lasteaedadesse ja mujalegi.
Ideoloogiliseks läheb asi siis, kui nad kuulutavad puudekallistamise inimõiguseks, nõuavad inimestele paremat juurdepääsu puudele, metsades puuraiumise lõpetamise, et säästa puude tundeid, soovivad puude ja inimeste kallistamise võrdsustamist ning kõige selle kirjutamist seadustesse.
Ideoloogiaks muutub puudekallistamine ka siis, kui sellega tegelejad nõuavad nende üle naerjate karistamist, nende tegevuse kritiseerimise keelu kirjutamist vihakõneseadusesse ja puudekallistamise kuulutamist ülimaks normaalsuseks.
Seda kirjeldust võiks pikalt jätkata, aga siit tulebki küsimus – kas keegi tundis ära ühe pealetungiva vähemuse, kelle tegevuse võib “puudekallistamise” asemele kirjutada, ja seda ideoloogiaks pidada?
Euroopa Nõukogu ja mitmed teised EL-i institutsioonid ründavad Poolat väidetava samasooliste ahistamise pärast – muuhulgas heidetakse president Dudale ette seda, et ta võrdles ühe neljatähelise organisatsiooni propagandat kommunistliku ideoloogiaga. Need pidavat olema inimesed, mitte ideoloogia.
Poola president pidas silmas ilmselt seda, kui agressiivselt need mõlemad sunnimehhanismid levivad.
Lõpetuseks tulebki tõdeda, et ka vikerkaarevärvid, Looduse üks kaunemaid loominguid, on ideoloogiaks muudetud. Puude kallistamine aga on ilus komme ja tore oleks, kui keegi seda ideoloogiaks ei muudaks, las kaheksa miljardit inimest tegelevad sellega oma initsiatiivil ja võimalust mööda.