Väidetavalt on Eesti digiriik, e-riik, IT-tiiger, meil on e-residendid ja diginomaadiviisad, aga asi lõpeb ikkagi vajalike inimeste Eestisse kolimisega.
Üks positiivne uudis ütleb: “Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse uuringu kohaselt on Eesti ettevõtted koroonaviirusest tingitud reisipiirangute tõttu asunud tööjõupuuduse leevendamiseks senisest enam värbama rahvusvahelisi kaugtöötajaid.”
“Paindlikud lahendused seoses töökeskkonnaga muutuvad üha olulisemaks ning mitmed töökohad ei eelda ilmtingimata töötamist tööandja asukohas,” ütles uuringu tellinud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) Work in Estonia programmi juht Anneli Aab pressiteates.
Just nimelt – IT-areng võimaldab nüüd ju töötada mistahes maailma otsast, ja seda enam tekib küsimus, et miks peab vajalik inimene lõpuks ikkagi Eestisse tulema?
Ütleb ju eelnev positiivne uudis lõpuks ikkagi: “Uuringust selgus, et peamiselt kasutavad Eesti ettevõtted rahvusvahelist kaugtööd koroonaviirusest tingitud piirangute tõttu või ka siis, kui hea spetsialist ei ole valmis Eestisse kolima. Sageli on rahvusvaheline kaugtöö osa pikemast töötaja Eestisse toomise protsessist ehk töötaja teeb seni oma koduriigist kaugtööd, kuni ümberasumine Eestisse on võimalik.”
Tõelise IT-arengu tõestuseks peaks olema see, kui töötaja ei peaks ümber asuma ja võiks töötada nii Islandilt kui Borneolt, ja kui vaja, siis saab ettevõttes kiiresti ära käia, mis kaasaja maailmas (kui seda ei kimbutaks pandeemia) oleks täitsa võimalik. Koroonatingimustes aga ongi hea, kui inimene teeb rahvusvahelist tööd kodumaal.
Miks siis on positiivse uudises kaugtöö võimaluste kohta lausekatked “ka siis, kui hea spetsialist ei ole valmis Eestisse kolima” ja “kuni ümberasumine Eestisse on võimalik”? Kaugtöö üheks heaks küljeks peaks ju olema, et seda ei pea tegema.
Mõte kisub vägisi migratsiooni soodustamise peale, et rahvasteränne ka üle Eesti pühiks…