01.01.2022
Kersti Kaljulaidile isiklikult oli Eesti pääsemine julgeolekunõukogusse tähtsam kui riigile tervikuna.
Eesti on maailmas üsnagi tunnustatud riik, kuid mõned selle eksliidrid kipuvad tavapärast tööd kirjeldama kui tohutut saavutust – see meenutab Nõukogude aega, mil inimesed tegid nn töökangelastegusid.
BNS kirjutab “Kaljulaid tänas panustajaid Eesti teekonnale ÜRO julgeolekunõukogus”, milles edastatakse eksriigipea ülevoolavaid sõnu Eesti saavutustest selles rahvusvahelises organisatsioonis. Paralleele tõmmates – umbes sama jutt käis ka siis kui Eesti oli eesistuja EL-is, kuigi me tegime sama tööd, mida väikeriigid enne ja pärast meid.
Kaljulaidi puhul torkabki silma see, et Eesti tegevust nii Julgeolekunõukogus kui EL-i eesistujana kirjeldatakse meeletu kangelasteona. Ja kui kangelastegusid kirjeldatakse, siis kiputakse neid legendideks ja müütideks muutma.
“Me ei kõhelnud keeruliste teemade eest vastutamast – Afganistan, mis oli selle kahe aasta valusaim pettumus,” räägib Kaljulaid. Vabandust, kuidas me oleme Afganistani eest vastutanud? Paari Mondo ideoloogiatöötajat vastu võttes? Kaljulaid ise pole mingit vastutust võtnud selles osas, millist toetust ta lubas Afganistani naistele, külastades seda riiki vahetult enne Talibani võitu sealses sõjas.
“Me kõik oleme rahvusvaheliselt aktiivsed reeglitepõhise maailmakorra kaitsjad, sest see maailmakord on ju meile riigina püsimiseks ülioluline,” kirjutas Kaljulaid sotsiaalmeedias.
Endise riigipeana võiks Kaljulaid aru saada, et seda reeglitepõhist maailmakorda enam pole ja seal pole suurt enam midagi ka kaitsta, sest jõujooned on ümber mängitud. Hiina põrmustas Hongkongi demokraatia ja valmistub Taivanit esimesel võimalusel omaks tegema; Venemaa võttis Ukrainalt Krimmi ja osa Donbassist ning dikteerib nüüd Läänele oma soove; Saksamaa aitas Kremlil rajada gaasijuhet, mille vastu oli kogu Ida-Euroopa ja Trumpi Ameerika ning millele andis rohelise tule Biden; Venemaa, Valgevene, Türgi ja Maroko kasutavad migrante relvana – need on vaid osa sündmustest, mis näitavad, et vanad reeglid enam ei loe ja maailm muutub iga päevaga.
Aga Kaljulaidile võib andestada – ega tal midagi asjalikku nagunii oma valitsemisajast ette pole näidata, seega paiskab ta avalikkuse ette butafooriat oma saavutustest.
Jüri Kukk