Kes on süüdi, kui rahvas ei armasta?

Kas olete tähele pannud, millist juttu hakkavad ajama kõrged asjapulgad, kui nad mõne jama kokku keeravad ja rahvas selle peale marru läheb?

Inimesed saavat asjast valesti aru! Mingit jama polevatki, sest tegelikult – pange nüüd tähele – hoopis teavitustöö on olnud puudulik.

„Teavitustöö on olnud puudulik“, teadustasid valitsuse kõneisikud, kui selgus, et Eesti rahvas ei tervitagi riigi plaani hakata vastu võtma Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika immigrante.

„Selgustöö peaks olema tõhusam“, kostus valitsuserakondade leerist, kui rahvas tuli mullu kevadel maksutõusu Toompeale meelt avaldama.

„Inimesi tuleb rohkem teavitada,“ kuulutavad omasooiharad, kes tõrguvad mõistmast, et enamusele Eestist on homoabielu vastukarva.

Või viimane näide… Saanud teada, et IRL-i toetusreiting on langenud alla valimiskünnise ehk nelja protsendini, leidsid IRLi poliitikud sellele hoobilt veenva selgituse. Tööd olevat tehtud, valimislubadused täidetud, aga – üllatus-üllatus – rahvast on kehvasti teavitatud.

Mida soovitada? Iga arst võib teile rääkida, et haiguste ravi algab õigest diagnoosist. Nii kaua, kui „süüdi on kommunikatsioon“, tõvest vaevalt lahti saab.

Targem on endale tunnistada… Kui julk tuhksuhkruga üle puistada, ära pakendada ja kauneid sõnu juurde rääkida, siis ei muuda see fundamentaalset tõsiasja – julk jääb kõigele vaatamata julgaks.

FOTO: TAIRO LUTTER/POSTIMEES