Kingitus kõige nõrgemale. Ainult et “kõige nõrgem” teeb oma “nõrkuse” rusikatega selgeks

“Kunagi jooksis nunnu ja õpetlik joonisfilm nimega “Kingitus kõige nõrgemale”.

Elavad metsas tavapärased metsaloomad, teiste hulgas ka pisike Jänes, keda kõik kiusavad. Saabub ühel päeval metsa suur postipakk, mille küljel kiri “kingitus kõige nõrgemale”. Ja oh imet, tavapärase Jänese pookimise asemel asuvad kõik röövloomad omavahel kisklema, kes neist kõige nõrgem on.

Kuni lagendikule astub Kuri Hunt ja küsib süngelt “Nooh, metsaelanikud, KES on metsas kõige nõrgem”? “Sina, Hunt, loomulikult oled sina meil kõige nõrgem” tõdevad ülejäänud metsaasukad kummardustega taganedes.

Ei tea, miks, aga alati tuleb see filmikatkend meelde, kui loen järjekordset sõnavõttu teemal nõrgemate kiusamine ja vähemuste õiguste kaitse. Kes need meie nõrgukesed siis on, kes erilist kaitset ja hoolitsust vajavad? On need traditsioonilised tuge vajavad inimgrupid, nagu väikelapsed, vanurid, kroonilised haiged?

Oo ei. Traditsioonid on moest lennanud sama ulja kaarega kui kevadine kiirmood padurohelise prügikasti. Nagu õpetlikus lastefilmis, on ka reaalses elus kõige nõrgema positsiooni hõivanud pakatava tervisega, rahaliselt ülekindlustatud aktivistid, kelle leebust ja ligimesearmastust annab võrrelda lõunauinakut tegeva mürkmaoga, kellele on saba peale astutud.

Nad räägivad palju armastusest, kuigi ainsad armastuse vormid, mida sealses leeris tuvastada annab, on armastus võimu, rammusa toidu ning võõra raha vastu. Aga nagu rünnakrühmlastest kõigenõrgemad ähvardavalt mainivad, armastusele ei tohi kätt ette panna.

Mis seda kõverpeeglimaailma silmitsedes kõige rohkem hämmastuma paneb, on kõrvalseisjate reaktsioon. Vaatad, inimene on pealtnäha tore. Tark, haritud, aurahade ja viksitud kingadega arst, jurist, poliitik, ajakirjanik või ärituus, aga kordab nagu papagoi kellegi poolt ette söödetud valesid. Kusjuures kordab mitte niisama, vaid ilmekalt, hästi välja mängitud raevuga.

Võiks ju selle kaks minutit võtta, et välja selgitada, kas meedias loobitavad süüdistused on põhjendatud. Kas mõni inimene on päriselt öelnud seda, mida talle suhu ja süüks pannakse? Ei ole? Mille eest teda siis sajas surmapatus süüdistada? Äkki peaks kritiseerima hoopis neid, kes ühiskonda laimu ning valede laviiniga üle kallavad?

Tõesti, raske on aru saada, mis väliselt arukate inimeste peas toimub, kui nad sõgestunud massiga kaasa häälitsema hakkavad. On see oportunism, ükskõiksus, hirm millegi nimetult ähvardava ees? Keegi lubas kena sissetulekut 30 rahaühiku piires või ilmus kapist luukere, kes käskis patuoinaid rünnata, või muidu…? Hirm selle ees, et kui karjaga kaasa ei ulu, siis satutakse ise rünnaku alla? Teadusele senitundmatu viirus? Ega vastust vist välja mõtlegi.

Elame ses mõttes huvitaval ajal, et müütidest tuttav hea ja kurja, valguse ja pimeduse vaheline võitlus on järjekordselt lahti rullumas, kusjuures sel korral oskab pimedus end paremini kostümeerida kui kunagi varem.

Kurjus on oma keele õige peenikeseks tahunud. Hinge veel säilitanud Inimene peab omajagu vaeva nägema, et tanu pähe tõmmanud hundil ja vanaemal vahet teha.

Või kui paljud seda enam viitsivadki. Minna lasta ja vooluga kaasa ulpida on alati kergem, oodaku seal ees mistahes lõppjaam, sädelev vikerkaar või võigast lehka puhkiv mädasoo.

Mõistuse ja südametunnistuse säilitanutele peaks lootust lisama teadmine, et valgus ei ole kunagi alustanud, aga on alati võitnud. Alati.”

Karl Olaf Rääk