07.03.2020
Vene feminist 8. märtsil Peterburis.
Enne naistepäeva pole ehk paslik naiste õiguste teemat kriitiliselt puudutada, kuid arvestades selle päeva ajaloolist teket ja mõju tänastele marunaisõiguslastele, võib-olla isegi peab.
1909. aastal tegi kommunist Rosa Luxemburg ettepaneku tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana. Rahvusvahelise Naistesekretariaadi esinaine kommunist Clara Zetkin soovitas tähistada naistepäeva 1910. aastal Kopenhaagenis II rahvusvahelisel naissotsialistide konverentsil.
Ka Eestis on enne naistepäeva mitmeid üritusi, kus kõlavad väga valjult jutud, mis on sarnased Rosa ja Clara juttudele. Ja Eesti võrdsusvolinik on ehtne Luxemburg ja Zetkin ühes isikus.
Võitlus naiste õiguste eest on hädavajalik, kuid see ei tohi muutuda absurdiks või sugude vastandamiseks, nagu tänases Läänes toimub. Naisõiguslus peaks toimima teistsugusel moel – näiteks mosleminaiste võrdõigusluse suunal, jne. Lääne feminism aga peksab ainult Lääne meest.
Kuigi naised moodustavad umbes poole Euroopa töötajatest, on ainult iga kolmas juhtivtöötaja Euroopas naine, selgub Eurostati andmetest. Naised moodustasid ka ainult veerandi börsifirmade juhatuse liikmetest, teatas Eurostat kaks päeva enne rahvusvahelist naistepäeva, vahendab BNS.
Euroopa Komisjon on seadnud üheks oma prioriteediks seksismiga võitlemise. Neljapäeval teatati, et tullakse välja eelnõuga, mis sunniks firmasid soolise palgalõhe andmeid avaldama. Nagu näha, on sooline palgalõhe võrdsustatud seksismiga.
Eurostati andmeil oli Euroopas mullu 6,7 miljonit juhtivtöötajat, kellest 4,3 miljonit olid mehed ja 2,5 miljonit naised. Naisi oli juhtivtöötajate hulgas meestest rohkem ainult Lätis, millele järgnesid Bulgaaria, Poola ja Eesti.
Mis saab siis, kui “triibulised nimekirjad” rakenduvad ja 6,7 miljonist juhtivtöötajast on 3,35 miljonit naised? Arvata võib, et ega sooline võrdsus sellest pidama ei jää, vaid naiste osatähtsust hakatakse tõstma kõrgustesse, kus võitlema tuleb hakata meeste õiguste eest. Rootsi kogemus (93% kohtuasjadest mees versus naine lõpeb viimaste kasuks) näitab paraku, et seda ei tule ja mehed on uued “rõhutud naised”.
Kui sooline võrdsus, siis olgu see täielik – naiste osatähtsuse kasvades üle 50 protsendi tuleb hakata mehi järele aitama. Sellist varianti ilmselt feminismis siiski ette ei nähta – kui mõnes firmas oleks ka 70-100% juhtidest naised, siis vähemalt praegused võrdõiguslased meeste vähemast esindatusest nii suurt probleemi ei teeks.
Kõige õigem oleks inimesi ametisse valida ikkagi kompetentsuse järgi ja mitte pingutada igas asjas “võrdsusega” üle. Sest ka skandaalse Liisa Pakosta võitlus “meeste diskrimineerimise” vastu Bolti poolt enne naistepäeva on taas üks absurd – tõenäoliselt lubaks 99% meestest naistepäeval naisi soodustavad kampaaniat.
Naisõiguslased rõhuvad ainult õigustele, kuid tegelikult tuleks siis kogu süsteem, mis praegu lubab naistele ka eeliseid, teha rangelt soovõrdseks. Näiteks tuleks sel juhul kehtestada naistele kohustuslik väeteenistus, seda enam, et üha vähem naisi loobub emadusest ehk elu edasi andmisest. Loogiline oleks ju seegi, et naised lähevad ka sõjas meestega võrdselt eesliinile (enamik “meesšoviniste” sooviks neid ilmselt sellest säästa). Asju absurdi viies oleks alust nõuda ka vanglates kinnipeetavate jaoks triibulisi nimekirju – praegu on mehed “ahistavas ülekaalus” ehk siis kas laske rohkem mehi lahti või pange rohkem naisi kinni.
Paljud praegused “diskrimineerivad” aspektid on tegelikult naiste heaks mõeldud – mitte keegi meestest ei tahaks rohkem naisi lahingusse, kui vastas on hambuni relvis Venemaa; mehed ei tahaks naisi kinnipidamisasutustes näha, vaid nende puhul oldaks nõus leebemate karistustega; ilmselt ei tahetaks naisi ka sellisesse ettevõtlusesse, kus ka öösel tuleb firma probleemidega tegeleda, naisi soovitakse säästa ka suuri pingutusi nõudvast füüsilisest tööst, mis võiks nende tervisele mõjuda, ja nii edasi. See aga marufeministe ei huvita.
Vähemalt Eestis paistab silma see, kuidas naisõiguslased räägivad võrdõiguslikkusest, aga kui nad on saavutanud meestega võrdse positsiooni, näiteks poliitikas, siis solvudes naasevad nad ikka naise positsioonile – kuidas ta tohtis naisele nii öelda? Aga mees ütles nii võrdsele ja edasi on see juba lihtsalt eetilise sõnakasutuse probleem. Ehk siis pole vahet, kuidas ja mida ütled kas Kaja või Siim Kallasele – mõlemad on poliitik Kallas.
Naisõiguslased väidavad, et mehed ja naised peavad võrdsed olema ning samas ka seda, et üheski asjas ei tohiks sugu oluline olla – seega ühest küljest nõutakse, et naised peavad saama mingi positsiooni, teisalt aga leitakse, et reaalses elus ei tohiks sugu üldse oluline olla. Sugu kui väidetav konstruktsioon meie peades peaks tegelikult ju välistama naisõigusluse vajalikkuse üldse, kuid tegelikult aetakse koos nii võrdõiguslikkust kui ka sooneutraalsust.
Kui nõustuda sellega, et naised peavad olema meestega võrdsed igal elualal, siis tuleks lõpetada seisus 50:50, sest edasi pole enam miski põhjendatud. Kas naised on milleski paremad kui mehed? Kui keegi ütleb, et jah, siis võib seda juba seksismina võtta.
Mille poolest oli Katri Raik siseministrina parem kui Andres Anvelt? Mille poolest oleks Kaja Kallas peaministrina parem kui oli Taavi Rõivas? Kas Kersti Kaljulaid on parem president kui oli Lennart Meri? No ei kaldu vaekauss naiste suunas… Kaljulaidi ja Kallase vihkamisjutud ning vihast särtsuvad opositsioonitärid Riigikogus näitavad, et naised on isegi konfliktsemad kui mehed.
Igasuguste võitluste kohta on öeldud, et kui inimesed mobiliseeritakse barrikaadidele, siis ega soovitu saavutades need inimesed laiali lähe – nad leiavad uue rinde, sest lahinguadrenaliin on veres. Sama võib öelda ka praeguse kommunistliku naisõigusluse kohta – kui mehed on alistatud, küll siis uued sihtmärgid leitakse.
Mis aga puutub naistepäeva, siis siin peaks mehed austama naisi kui vastassugu, kelleta nad elada ei saa, mitte aga naisi kui amatsoone, võitlejaid ja soota olevusi. Head naistepäeva, naised ja daamid!