Krister Paris, sa ei mõista ennastki, rääkimata ekrelastest!

Krister Paris kipub poliitilise spektri ühest servast teises servas olijaid õpetama.

Krister Paris kirjutab Eesti Päevalehes arvamusloo “Ma mõistan sind, ekrelane”, millele oleks esimene ja ainus vastus: mitte midagi sa ei mõista!

Kogu Parise toon on üleolev, isalik ja manitsev – mina mõistan maailma, kuulake mind, tarka inimest, ja tehke oma järeldused. Tegelikult räägib nn erikorrespondent oma mättalt ehk siis näeb asju mingi vasakliberaalse prisma läbi. Esimene soovitus olekski: Paris, sa elad teises maailmas, ja ära tule õpetama inimesi, kellel on oma, sinust erinev maailmavaade! Kogu maailm ei koosne vaid ühest ideoloogiast, mida esindad sina!

Muidugi on Parise jutus klassikaline nipp – lihtsa “petetud” ekrelase ja nende salakavalate juhtide vastandamine. Suudad sa, erikorrespondent, uskuda, et EKRE-s mõtlevadki paljud inimesed nii nagu Helmed? Ja tulevadki erakonda, sest nende mõtted lähevad kokku ja inimesed avastavad, et EKRE ongi see erakond, kes esindab nende mõttemaailma!

Parise jutust selgub, nagu oleks meeleavaldusele tulnud inimesed, kelle süda on murest haige, ja siis sattusid nad poliitikute manipulatsioonide keerisesse! Sattusidki, aga ainult sotside poolelt, ideeliselt aga olidki need inimesed rahvuskonservatiivid, kes tulid väljendama muret riigi saatuse pärast. Parised, tarandid ja sotsid olidki teisel pool barrikaadi – kas sellest on raske aru saada?

Kogu arvamusloost kumab läbi härrassotsi ülbus, kes tuleb “pööblit” Tarandist pisut leebemate sõnadega õpetama – te kurjast vaimust vaevatud, pöörduge ometi Helmedest eemale, nad viivad teid hukatusse! Aga me ei pöördu, sest tulime rahvuskonservatiivide ridadesse teadlikult!

Meie nägemus on see, et praegune riik pole see, mille pärast me Laulva revolutsiooni ajal võitlesime. Mina isiklikult ei teinud seda ei pähe istuva homoagenda, eurodirektiividest üleujutatud seadusandluse, süürlastest naisepõletajate, venekeelseks muutuva Tallinna, “vabatahtlikult kohustusliku” rändepakti ega muu sellise võõra ja vaenuliku pärast, millest tänane suveräänsuspuudega riik kubiseb.

Lõpuks ka Krister Parisest endast – “erikorrespondent tundub elavat oma vasakliberaalses mullis, kus on ainult hea ja halb. “Hea” poolele jääb Parisel multikultuursus, globalism, vasakliberalism ja need on “pühad lehmad”, milles kahelda ei tohi!

Seepärast ei näe teiste “õpetaja” selgete silmadega sedagi, mis maailmas toimub – kasvõi hetkel Prantsusmaal. Õigemini, pariselik lähenemine näeb ilmselt halbu Macroni kõigutavaid “paremäärmuslasi”, mitte aga islamiseerunud ja globalistliku presidendi valitsemise alla sattunud maad, kus rahvas on rahulolematu ja maa seisab kodusõja lävel (sellest kirjutab ka teisipäevane Postimees), sest võimupoliitikud on riiki aastakümneid valet teed juhtinud.

Venemaa on tõesti paha, väga paha, aga Lääs pole kaugeltki ideaalne ja mistahes kriitika liberaalse demokraatia suhtes ei tähenda kohest Kremli kummardamist – ka selle võiks Paris endale selgeks teha! Hoopis ohtlikum on mingi ideoloogia või ühiskonnakorra üleidealiseerimine ja kriitika alt eemaldamine – see on veelgi suurem teene Putinile, sest jätab iseenda vead ja nõrkused varju. Vead aga nõrgendavad igat võitlejat.

Asi on tegelikult üsna lihtne – vähemalt mina ei arva, et sotside seas oleks petetuid, vaid nad ongi kõik ideelised vasakäärmuslased. Sama on ka rahvuskonservatiividega – meie seas on absoluutne enamik rahvuslased, kes on teadlikult Eesti kaitseks tõusnud. Seega, Paris – me ei vaja sinu mõistmist!

Kommentaarid