19.09.2021
Mosleminaised käivad ka Läänes kaetuna, kuid nendeni feministid ei jõua.
Afganistanis muutus laupäeval naisteministeerium vooruste edendamise ja pahede ennetamise ministeeriumiks. Kes nägi Nika Kalantari Vabaduse väljakule maruvihasena protestimas? Millisel kanalil rääkis Liisa Pakosta afgaani naiste õigustest?
Unustage ära! Need feministid võitlevad läänelikus ühiskonnas mugavustsoonis oma meeste vastu. Nende “vaprus” hääbuks kohe, kui mingi moslemimees neile väljaspool mugavustsooni ähvardavalt otsa vaataks ning nad ei saaks joosta Delfisse rääkima lugusid seksistlikust ahistamisest.
President Kaljulaid olevat mingiks naiste ja laste eestkostjaks saanud – pärast seda, kui ta käis Afganistani naistega sõna otseses mõttes hüvasti jätmas, sest Talibani naasmine oli targematele inimestele juba siis selge. Iseasi, kas Kaljulaid nende hulka kuulub.
Peaminister Kaja Kallas lubas lahkelt Afganistani naised Eestisse võtta, samal ajal ei teinud ta midagi, et nood võiksid rahus kodumaal edasi elada. Nende põgenemine jäi samuti naiste endi mureks. Ja nüüd räägib välisminister Eva-Maria Liimets sellest, kuidas Talibaniga tuleks ühisosa otsida.
Radikaalfeminism elab Lääne heaoluühiskonnas, kus raskeim kaotus neile on juba see, kui keegi vastu rääkida söandab ja nendega ei nõustu. Minna naiste õiguste eest seisma sinna, kus habetunud taliib võib kohe-kohe Kalašnikovi lukuga ragistada – see pole nende rida. Esimese pühasõdalasega kohtudes vahetavad nad loosungi “Minu keha, minu otsus!” kohe lubaduse vastu “Minu keha on sinu oma!”
Kõlab õelalt? Miks siis Lääne ühiskonnas käivad moslemikogukondade naised endiselt burkades ja niqabides ning tüdrukute suguelundeid moonutatakse? Sest no-go-tsoonides maksab šariaat ja naisõiguslased sinna ei lähe, nad teritavad hambaid “keskealise valge mehe” peal.
See, mis juhtus Afganistanis, on häbiasi kogu Läänele. See on häbi ka kogu Lääne naisõiguslusele, kes sõna otseses mõttes reetsid sealsed naised, sest kogu feministlik võitlus toimub tõsiste vaenlasteta mugavustsoonist ja sõnade, mitte tegudega. Kui Liisa Pakosta ei võitleks poiste ja tüdrukute erinevate tööõpetustundide, vaid selliste süürlannade eest, kellest ühe mees pani ta Tallinnas põlema, oleks maailm tükk maad parem paik.
Afganistani unustati maha ka geid – veel juunis korraldas USA saatkond Kabulis “uhkuse kuu”, aga sinna maha jäänud homoseksualistidest Lääs nüüd enam ei hooli.