Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kuulmine ja arusaamine on kaks eri asja

-
01.10.2020
Riigikogu saal
© UU

Hiljuti püüdsid mõned Reformierakonna poliitikud peavoolumeedia toel panna rahandusminister Martin Helmele süüks seda, et ta osatas kuulmispuudega saadikut Jüri Jaansoni, kui tegi vastavas kontekstis vihje, et lisaks sellele, et kuulmisega on kehvasti, on mõnel saadikul halvad lood ka arusaamisega. Isegi Õhtulehe faktikontroll oli sunnitud selle opositsionääride kiusu ümber lükkama.

Nimelt on riigikogu saalis pahatihti probleem sellega, et puldis olevad ministrid või saadikud lihtsalt ei kuule küsijaid, kuigi nende kõrvakuulmisel pole tavaolukorras erilist häda midagi. Arusaamisega on muidugi teised lood, sageli ei taheta aru saada, aga veel sagedamini ei saada ka. Sõnad „kuulmine“ ja „mõistmine“ ei ole teps mitte sünonüümid.

See meenutab mõne aja tagust seika, kus siseminister Mart Helme samuti täheldas, et ta ei saanud küsimusest aru. Selle peale sepistas Delfi loo pealkirjaga „Mart Helmel ealine eriolukord riigikogus: kustuva kuulmisega minister ei mõista küsimusi“.

Esiteks kõlas see pealkiri ise juba irvitavalt ning siit võib tabada toimetaja abitut püüet kalambuuritseda. Teiseks on siin viidatud justkui poliitiku vanusest tingitud puudele, et teda ebaeetiliselt naeruvääristada. Kuid kõige olulisem – ühte patta on pandud kuulmine ja küsimusest arusaamine, mis ei lange kuidagi ühe kategooria alla.

Jutt käis infotunnist, kus vaenulike opositsiooniliikmete küsimused ongi pahatihti nii segased, et sellest ei saaks aru isegi kõige parema kõrvakuulmisega inimene. Lisaks eelneb tavaliselt küsimusele pikk traktaat, kus küsija üritab vaimukalt ise särada ja küsitavale ära panna ilma, et ise küsimuseni ettenähtud aja jooksul jõuakski.