10.09.2021
Vasakliberaalsed lillelapsed võivad töötada kasvõi ajakirjanikena, aga elavad ikkagi muinasjuttudes. Pilt on illustratiivne.
Kui lugeda Postimehe välistoimetuse ajakirjaniku Helena Egliti heietust “USA jätkab sõda kurjuse vastu mitmel rindel”, siis tundub, et noor naine pole lapsepõlve muinasjuttudest veel välja kasvanud. Neist, kus Hunt oli paha ning Punamütsike koos vanaemaga head, kuigi ühes variandis pandi koos jahimehega hundi kõht kive täis ja ta visati kaevu.
Helena Eglit ei tea ilmselt sedagi, et tema jutt “üheksapealine hüdra – paremäärmuslik terrorism” on pärit Nõukogude ajast, mil bolševikud rääkisid “rahvusvahelise imperialistliku hüdra” peade maharaiumisest. Lumehelbeke on bolševistliku jura nüüd kätte saanud ilmselt vasakliberaalsetest Lääne ülikoolidest.
Noorel ajakirjanikul on Ameerika ühiskond täpselt heaks ja halvaks jaotatud – ilmselt ei ulatu tema mõttekäik sinnamaale, et arutleda selle üle, kas Trumpi taha koondunud pool Ameerikat ikka on üdini halb või on neil omad põhimõtted ja maailmavaade. Kui aga ajakirjanikuhakatis võrdsustab paremäärmusliku terrorismi mahult islamiterrorismiga, siis ei jaga ta poliitikast küll midagi.
Eglit kuulub ilmselt sellesse tardunud mõtlemisega põlvkonda, kes toitub dogmadest – kui rääkida talle näiteks sellest, kuidas üks Black Lives Matteri juhtidest Patrice Khan Cullors Los Angelese ülimalt valges enklaavis (seal elab alla 2% mustanahalisi) endale miljonihäärberi ostis ega tee sellest saladustki, et liikumine on tema jaoks oma eesmärgi saavutanud, siis ilmselt arvab lumehelbeke, et ju ta läks sinna hoopis valgete ülemvõimu seestpoolt õõnestama.
Kui võtta näiteks Afganistanis toimuv, siis on eglitite mõttemaailmas toimuv umbes selline – “Biden hea, Taliban paha, afgaani naised ohus, “Welcome, refugees!”” Sellised ajakirjanikud ei hakka kunagi uurima seost Bideni algatatud USA kiire lahkumise, Talibani ja Hiina sama kiiresti paika läinud koostöö, Afganistani liitiumivarude ja Hunter Bideni majandushuvide vahel Hiinas. Kus sa sellega, see oleks ju “heade” kompromiteerimine.
Postimehe ja mitme muu väljaande noorajakirjanikud on nii suurte ideoloogiliste silmaklappidega, et neist ei saaks kunagi uurivaid ajakirjanikke – kui, siis ainult tõestades, kui head on “head” ja kui pahad on “pahad”. Helena Eglit ilmselt ei kujuta ettegi, kui vähe tõsiseltvõetav on ta pärast sellist paskvilli – ehk loeks algatuseks endise ajakirjaniku Kadri Liiki intervuud ERR-is ja näeks, kuidas liiguvad tõeliste ajakirjanike mõtted.