Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Liberaalsotsialistlik kabukiteater andis Riigikogus suurepärase etenduse

-
24.09.2020
Poliitoravad ja sotsid ei tahtnudki vastuseid, vaid süüdimõistmist.
© Erki Evestus

Umbusaldamise all olnud rahandusminister Martin Helme nimetas opositsiooni katset tema mahavõtmisega rahapesu uurimist peatada kabukiteatriks, ja vastasrind tõestas seda täie rauaga.

Kabukiteatri üheks elemendiks tundub opositsiooni jaoks olevat solvamiskunst, mille peale läheb üheksa kümnendikku küsimuse esitamise ajast. Küsimus algab solvangutega: “Teie, minister, olete valetaja, kaabakas, tõbras, mölakas jne – ahjaa, nüüd küsimus ka: miks te valetate?”

Sooneutraalsust pole opositsioonis veel märgata – kui meespoliitikud solvavad otse, siis naispoliitikud löövad naiste relva ehk pisaratega, mis on kurgus, kui anutakse: no miks te valetate? Millal te ometi vabandate? Kui minister kasutas noomimiseks sõna “kullakesed”, leidis üks meesopositsionäär, et see kõnetab teda seksuaalselt – sellest siis sotside ja reffide suur soov kooseluseadus käiku saada.

Kabukiteatrisse kuulub ka katsetamine, kuidas saab vastast sõnalõksu püüda. Ministrile esitati väga spetsiifilisi ning kitsa  aja- ja tegevusruumiga küsimusi, lootuses, et ta kõike täpselt ei mäleta, ja kui ta kõhkleb või eksib, saab süüdistatava valetajaks tembeldada. Eeldatakse, et kui ministri kätest käib päevas läbi kümneid või isegi sadu dokumente, siis kindlasti ei mäleta ta iga paberiga tutvumise aega. Opositsioon on seejuures nagu kari hagijaid jänese kannul, erutatuna sellest, kas õnnestub hammastega naksata või mitte.

Õiged näitlejad on alati keskendunud etendusele – ega ka opositsiooni ei huvitanud see, kas Martin Helme suudab nende süüdistustele ammendava vastuse anda, vaid see, et ta seda ei suudaks. Või nagu kommenteeris minister ise: ärge rääkige mulle usalduse kaotusest, te pole seda valitsust mitte kunagi usaldanud.

Lõpetuseks üks postitust Facebookis, mis sisaldab täit tõtt opositsiooni taktikast.

Opositsionäär 1: Martin Helme, miks Te kannate soni?
Martin Helme: Ma ei kanna soni.

Opositsionäär 2: Martin Helme, miks Te kannate Fredriksoni soni?
Martin Helme: Ma ei kanna ei Fredriksoni ega muude firmade sonisid.

Opositsionäär 3: Martin Helme, kas Teie või teie erakond saab rahalist kasu sellest, et Te kannate Fredriksoni soni?
Martin Helme: Ma ei kanna Fredriksoni soni ja muidugi ei saa ma selle mittekandmise eest kelleltki tasu.

Kaja Kallas: Nagu nägite, ei suutnud Martin Helme anda ühtegi sisulist vastust küsimusele, miks ta kannab soni ega kummutanud kahtlust, et ta saab rahalist kasu Fredriksoni soni kandmise eest.
Katri Raik: Selle soni osas ei saanud ikka veel täit selgust.

Lisada võiks ka Harri Kingo kommentaari: “Opositsiooni nägudelt lugesin, et kõik, mida nad ütlesid, on puhas tõde. Kuulasin neid ja tegin järelduse: tõde on selle oma, kes selle välja ütleb! Kui sulle öeldakse saalist kümneid kordi näkku, et sa oled valetaja, siis sa oledki. Ja tõesta, et sa pole!

Näitlikult, puust, punaselt – ülesanne koolipingist. Kaks lammast lendavad, üks on kollane ja teine lendab paremale. Kui palju kilo asfalti maksab, kui arvestada, et lehm on 10-aastane?

Selle ülesande õige vastus on 7. Sest mina nii ütlesin. Kui keegi pole minuga nõus, siis tõestagu selline mulle matemaatiliselt – pliiatsiga paberi peal ära, et ma eksin! Kui ei tõesta – nii ongi!”