09.03.2021
Vahel tundub, et maailm on meie kujundada, vahel aga, et kõik toimib omasoodu ka meieta. Pilt on illustratiivne.
Isehakanud Vangad ja Nostradamused on juba pikemat aega maailma muutumist ennustanud, aga ilmselt ei osanud keegi karta, et 2021. aasta märtsis võitleb Eesti rasket võitlust ülemaailmse pandeemiaga.
Laiemat pilti (koroonast enamat) vaadates on meie elu juba kümme aastat kuidagi äraspidiselt käinud. Võib-olla ehk isegi hetkest, mil astusime suurte lootustega Euroopa Liitu.
Esimese põhjaliku vapustuse tõi pealesurutud kooseluseadus. Kui 2006. aastal kirjutas Postimees homoagenda levikust veel kriitiliselt, siis 2014. aastal vajus liberaalne Eesti samasooliste selja taha ja algas “uute normaalsuste” ja “euroopalike väärtuste” ajastu.
Tulemused on tänaseks näha: referendum seni ainsana loomulikuks peetud mehe-naise abielu kinnistamiseks lasti põhja, elanikkonnast napi vähemuse moodustavate seksuaalsete vähemuste õigused on tõstetud pjedestaali kõrgemale astmele, sugusid peetakse inimpeades tekkinud väljamõeldiseks ja viimase uudisena rabas veel normaalseks jäänud inimesi ametlik teadaanne, et emakakaelavähk ohustab ka mehi ning vastavad uuringud tuleb muuta sooneutraalseks.
2015. aasta algas rändekriis, mis ajas paljud rahvad õigustatult ärevile, sest Lääne-Euroopas ongi selle tulemusena ehk massimigratsiooniga kaasa tulnud terrorism, organiseeritud kuritegevus, kultuurilised vastuolud ja sihtriikide võimetus migrandimassiga hakkama saada. Euroopa Liit aga ei taha ega oska rändele piiri panna – seda pigem soodustatakse ja rändlejad surutakse liikmesriikidele kaela peale.
Rändekriisile pani suuresti aluse Angela Merkel, kes teatas süürlastele, et Saksamaal olla ruumi küll. Samas kirjutasid lehed viis aastat tagasi sellest, kuidas Aafrikas levitati teateid, et noored mustad mehed on Euroopas oodatud, rahapakk, korter ja tulus töökoht kohe kätte. Täiesti tähelepanuta jäi viie Lääne-Aafrika kristliku kardinali palve Euroopale, et Musta Mandri noori ära ei meelitataks.
Rändekriis on tänaseks ülemaailmne, sest tänu sellistele üleskutsetele ei ürita inimesed enam kodumaad korda teha, vaid lähevad sinna, kus toimiv ühiskond on teiste looduna ees. Nüüd on hädas ka Ameerika Ühendriigid, sest president Biden kordas Merkeli kraaksatust ja Ladina-Ameerika on Rio Grande poole teel.
Eesti pääses esimesest pagulaslainest. Siinsed vasakliberaalid on ilkunud, et EKRE hirmutas massidega, aga tuli ainult sadakond pagulast. Aga ehk jätsid nad sellepärast tulemata, et EKRE hoiatas ühiskonda ja siin ei tekkinud “Welcome, refugees!” liikumist? Igal juhul olnuks hullem alternatiiv, kui täna oleks Eesti võõraid täis ja me ohkaks: “Kuidas me seda küll ette ei näinud!”
Mis aga puutub ilkuvatesse liberaalidesse, siis nemad on ülikoolide ja Bolti-Woltide kaudu Kolmanda maailma juba päris kõvasti sisse vedanud – kui Eestis on ainuüksi Nigeeriast tulijad üle 700 ja Ukraina võõrtööjõudu loeti enne pandeemiat kümnete tuhandetega, siis multikultuursus tekitati siin ka ilma pagulasteta.
2019. aastal ilmus välja autismispektri häirega koolitüdruk Greta Thunberg ja algas kliimahüsteeria, mis sarnanes Nõukogude üleliiduliste kampaaniatega. Lühikese ajaga kaotasid mõistuse nii riigijuhid kui majandusmehed – kõhklemata oldi ilma igasuguste kalkulatsioonideta valmis majandusi hävitama ja üldisele avatuse-jutule vastupidiselt lennukid maale ja laevad sadamasse jätma. Liikvele läksid suured massid, keda ühendas ainult paanika.
Poliitikas ja majanduses tuli mõistus vargsi tagasi – kaebas ju Greta Thunberg, et Davosi majandusfoorum tema kaoseteooriat ei toetanud. Lõpliku kainenemise tõi kaasa koroonapandeemia – tohutud rahasummad, mida taheti kliimahüsteeriasse paisata, osutusid vajalikuks kriisi ränkade tagajärgede korvamisel. 2020. aasta ülikuumale suvele aga järgnes praegune suhteliselt külm põhjapoolkera talv, mis jahutas ka kliimasoojenemise hüsteerikuid. Rohepöörde jutt kõlab endiselt, kuid tundub juba suuresti kohustusliku jututeemana.
Nüüd on esikohal pandeemia, mis laastab maailma tõsiselt ja kuigi “avatud maailma” jutud jätkuvad, suleb pandeemia ise riike ja ühiskondi. Kuigi käivad vaidlused selle üle, kas koroona on “kusagilt välja ilmunud”, inimtekkeline või üleüldse kellegi vandenõu, on reaalsus see, et sügavaimal infotehnoloogia-ajastul valitseb üks haigus maailma. Ühelt poolt oleme üliarenenud, teisalt aga täiesti nokaudis. Heaoluühiskondi peavad paljud juba minevikuks.
Inimesed harjuvad kiiresti ja varsti ei mäleta me koroona-eelset aega, see jääb mingiks valusaks mälestuseks. Me elame maskides anonüümses ühiskonnas, kus üksteist enam ära ei tunta; hoidume juba vaistlikult üksteisest teatud distantsi kaugusele; ei tee enam reisiplaane, vaid jälgime piiranguinfot – ja me isegi ei tea, kaua see kestab või kas see jääbki “uueks normaalsuseks”.
Maailm muutub ja neetult kiiresti, kuid me ei tea isegi päriselt, millised protsessid on isetekkelised, millised on inimeste algatatud, kuid kontrollimatud ja millised on teadlikult suunatavad. Üks on selge – positiivselt mõeldes selles maailmas igav ei hakka.