Mart Helme kui sõnavabaduse ja demokraatia lakmuspaber

EKRE kauaaegse juhi Mart Helme intervjuu ümber tekitatud skandaal on tegelikkuses demokraatia proovikivi, sest see näitab ära, kas liberaalses maailmas ikka sõnavabadus maksab.

Ehk siis ületäpsustatult – kas suveräänse riigi minister tohib rääkida sellest, mis südamel? Või peab ees olema paber, mis näitab poliitkorrektseid piire?

Eriti kui kõne all on mehe ja naise kui eluandva ühenduse tulevik ja rääkija on inimene, keda on terve pika elu saatnud teadmine, et ainult nii saab normaalne elu edasi kesta. Inimene, kelle moraalsed tõekspidamised on välja kujunenud aastatega ning saanud kinnitust abikaasalt ja lastelt.

Minister tohib ja peabki kaasa rääkima teemadel, mis on ühiskonna lõhestanud, eriti kui ta esindab üht tugevat poolt sellistes vaidlustes – traditsioonilise elulaadi pooldajaid. Kui minister seda teha ei tohi, on ühiskonnas midagi väga valesti.

Mart Helme oleks ebaeetiline ja ebamoraalne just siis, kui ta hakkaks kaasa laulma Eestis vallandunud geikooriga. Praegu kaitseb ta oma tõekspidamisi ja teeb seda avalikult – nii peab, sest moraalne ja eetiline langus on liberaalses maailmas selgelt märgatav.

Poliitikutele heidetakse sageli ette kahekeelsust ja valetamist – vähemalt Mart Helme puhul pole seda vaja peljata, sest tema ütleb just seda, mida mõtleb. Ka siis, kui liberaalne kaarnakari seepeale kraaksudes lendu tõuseb.

Kui Eesti tahab olla vaba ja demokraatlik maa, siis peab ausus ja otsekohesus algama just poliitikutest. Mart Helme kaitseb traditsioonilist abielu ja peret niinimetatud “euroopalike väärtuste” eest, mis on Eestisse toonud nokutädid, agressiivse LGBT, traditsioonilise ühiskonna lammutamise ja muud vastuvõetamatut.

Poliitikul on lausa kohustus rääkida asjadest nii, nagu need on, ja kaitsta oma arusaamu ka siis, kui need teistele ei meeldi. Liberaalsed Eesti poliitikud räägivad juba ammu sõnu, mis ei tule tegelikult nende mõtetest, vaid on ajusse siirdatud.

Mis aga puutub Mart Helmesse, siis suur kisa tekkis ka tema sõnade ümber Saksamaa kesisest kaitsevõimest – tema jutus nähti lausa NATO lõhestamist – aga siis selgus, et sakslased istuvadki oma lahingutehnikaga parandustöökodades. Enamik Helme ütlemistest on hiljem tõeks osutunud.

Eestis ei saaks keegi maailmas toimuvast aru, kui inimesed kuulaksid Urmas Paeti, Marko Mihkelsoni, Andrus Ansipi ja teiste nendetaoliste kivistunud ja üheülbalist juttu, mis oli ühesugune nii 2003. kui ka 2020. aastal.

Mis aga puutub meie liitlastesse ja sõpradesse, siis nemad peavad meid võtma sellistena, nagu me oleme. Lipitsev järelkiitmine normaalsetele inimestele ei meeldi.