Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Meediakommentaar: kes ei oska, ei palveta

-
12.03.2019
Riigikogu EKRE fraktsiooni nõunik Aarne Mäe

Unustage kliimakatastroof, rändekriis ja nälg. Kolm kõige suuremat ohtu, mis planeeti ähvardavad, on Trump, Brexit ja EKRE. Just selline pilt jääb meediat jälgides. Aga tegelikult?

Pärast seda, kui Keskerakonna esimees Jüri Ratas kutsus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna võimukõnelustele, järgnes sotsiaalmeedia mõnedes gruppides ja peavoolumeedias šokilaine, millest pole siiani toibutud.

Uskumatu, kui palju sallimatust meie „sallivuslastesse“ mahub ja hämmastav, kust on saanud meie enda vaba meedia külge sellise rahvuslusevastase hoiaku.

Kui vaadata meie telekanalite eileõhtuseid uudistesaateid, siis sealt kumas läbi üldine mure. Mure mitte Eestimaa pärast, vaid selle pärast, mida arvab sellest võimalikust koalitsioonist vene valija. Kas tõesti on omaaegne Interrinne teinud nii head tööd, et see elab meie “arvamusliidrites” ikka veel?

Aga sellega ei piirduta, astutakse sammuke edasi. Rein Raud, kirjanik, vahutab, et Jüri Ratas läheb ajalukku kui poliitik, kes kutsus Eesti Vabariigi valitsusse neonatsid. Rein Raud läheb aga ajalukku, kui vihakõneleja, ükskõik, mida ta elus veel saavutab.

Samas on sedasorti paanika ajakirjanduses isegi nauditav. Aktuaalses Kaameras ründab Priit Kuusk Jüri Ratast ja pinnib Mart Helmet ning Helir-Valdor Seederit, justkui tahaks ta ise kohe uue koalitsiooni kokku panna, andmata endale aru, et keegi ei hakka niigi keerukaks kujunevaid läbirääkimisi üle meedia temaga seal pidama. Saatejuhi hullunud pilk on siiski kõnekas.

Marko Reikop hädaldab “Ringvaates”, et sellist valitsust ei saa luua, sest see pole legitiimne.

Räägitakse Reformierakonna võidust, täpsustamata, et selle poolt hääletas vaid alla 30 protsendi valijaist (kui kahtlased e-hääled ka sisse arvata). Keskerakond, EKRE ja Isamaa said kokku ligi 300 000 häält 560 000-st.

Kõik need valijad olid ometi ju meie enda inimesed. Ja nende numbrite piires valitsust kokku pannaksegi. Mis legitiimsust Eurolaulu-reporter veel vajab?

Silmnähtavalt ekrevaenulik (seega erapoolik) Postimehe žurnalist Vilja Kiisler on alati ette kujutanud, et ta on terav ja jõuline äss, kui küsitletava piinlikku olukorda paneb või teda lausa ebainimlikult ründab. Viimatine tema ohver oli Jaanus Karilaid, kellelt küsis kolm korda erinevas sõnastuses, kas tal häbi ei ole: esimesena, kas natukene; siis, kas üldse; ja lõpuks kas palju. Karilaid vastas, et ta on pigem uhke.

Ei oska öelda, kas need, kes EKRE valitsusse tulemise ajal Eestist ära kolima hakkavad, on juba kohvrid kokku pakkinud, kuid kiirustan neid takka, sest kuigi koalitsiooni suhtes pole midagi veel kokku lepitud, võiksid sellised mahlamütsid tõesti siit jalga lasta, kellele rahvusküsimus on vähem tähtis kui vene tiiva enesetunne Keskerakonnas.

Hääleka vähemuse silme ees on meedia kaasabil ammuhägustunud pilt, mis endale EKRE-st kui kujutletavast vaenlasest ette on maalitud ja millest nad enam lahti ei saa.

Poliitikuna äärmist kogenematust üles näidanud Kaja Kallas lisas siia kompotti veel ühe nüansi – tema leidis, et asi pole poliitikas kui sellises, vaid meestes… Hei, hopsti!

Lõpetuseks passib paduvasaku ajakirjaniku Krister Parise päevakommentaari pealkiri Delfis: „EKRE IKE? Palvetaks, kui oskaks.“ Väga hea, et ei oska, kuid vaevalt sellist võltspalvet ka kuulda võetakse.

Kindlasti pakub meedia ahastavaid, kuid seda nauditavamaid hetki sel nädalal veel, veel ja veel.