Meie aja “kangelased” – Wolti umbkeelsed ratturid ja teised

Wolti toidukuller (pilt on illustreeriv).

Vaatamata sellele, et üldiselt arvatakse nagu meil peale Ukraina tööjõu mujalt tulijaid polegi, siis ollakse sügaval eksiteel. Kes vähegi Tallinnas ringi liikunud, näeb, et nii osad jagamisteenuseid pakkuvad taksojuhid, hotelli- või baariteenindajad  kui ka enamik toidukullereid on võõramaalased, kes enamasti ka umbkeelsed.

Üks perekond maalt ehmatas äsja Balti jaamas turbanikandjaid nähes ära ning teismeline laps küsis vanemate käest „kas me oleme ikka Eestis“.

Kui üks maakonnaleht reporterit otsis, tuli sinna sooviavalduste seas üks ka Bangladeshi alamalt. Hea veel, et kaugtööd ei soovinud, eesti keelest polnud tal niikuinii mingit aimu.

Ühele tumedale Tallinna taksojuhile tuli pikalt seletada, kus asub Riigikogu, kui oli vaja Toompeale sõita.

Ja siis sisendatakse meile, et Eestisse keegi tulla ei taha ja mingeid probleeme meil immigrantidega ei ole.

Toidukullerifirma Wolt jagas äsja oma blogis sissekannet oma ühest töötajast. See kandis tähelepanuväärset pealkirja: „Meie kangelased, Umair Ali teekond unistusteni“. Tüüp on Pakistanist.

Paatoslik persoonilugu, mille siht on endale üha uusi välismaalasi tööle meelitada, räägib sellest, kuidas Ali tuli Eestisse õppima, eelistades seda Soomele. Samuti oma kogemustest jalgrattakullerina, kus kurdab, et lumi ja jää tegid väntamise talvel raskeks, aga „teadsin millegipärast kohe, et tahan seda tööd teha pikaajaliselt“.

See peab olema küll üks unistuste töökoht. Seda ei salga ka Ali ise: „Esiteks aitab Wolt mul täita oma unistust.“

Kõige tähelepanuväärsem lõik on aga see, kus kauge külaline räägib temasse suhtumisest ning rõõmustab, et „tore on see, et kõik räägivad inglise keelt“.

Tähendab, et Wolt propageeribki võõrtööjõudu, kes kohalikku keelt ei mõista. Asi pole inglise keele oskuses, vaid selles, et nõnda suretataksegi meie rahvuskeel päev-päevalt välja.

Kommentaarid