Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Miks vasakliberaalist ajakirjaniku koostööpalve mind kahtlustavaks muutis?

-
12.12.2018
Endise Postimehe tegija Vilja Kiisleri on ERR ristinud vale nimega.
© UU

Eelmisel nädalal helistas mulle Postimehe ajakirjanik Vilja Kiisler, kes tahtis loo tarvis infot Uute Uudiste kohta. Ütlesin, et mina tema küsimustele ei vasta ja suunasin ta edasi peatoimetaja jutule.

Kui Postimehes ilmus lugu erakondade meediakanalite kohta, oli seal kerge õelusega ära märgitud, et Jüri Kukk keeldus vastamast. Ka Vabaerakonna kohta kirjutati, et nad polnud nõus rääkima ja palusid küsimused kirjalikult saata.

Siinkohal peabki nentima, et Vilja Kiisler lõikab oma külvatud vilju. Postimees on ideoloogilise suunitlusega ajaleht, EKRE on neil täiesti selgelt vaenlaste leeris ja ka kõnealune persoon on ennast alatute võtete kasutamisega ebausaldatavaks muutnud. Peaksin olema püstiloll, et ühe ajakirjandusfuuriaga sõbralikult lobisema kukkuda!

Martin Helme on mitmel korral Postimehele kommentaare andmast keeldunud, öeldes, et kirjutagu ise sopp kokku, miks nad teda ilmtingimata sellesse tõmbama peavad? See väljaanne pöördub rahvuskonservatiivide poole vaid siis, kui neil endil seda vaja on – kui aga EKRE poliitikud tahavad leheveergudele pääseda, tuleb sageli äraütlemisi, seda isegi vastulausete osas.

Kuna EKRE on juba tugev jõud Eesti poliitikamaastikul, ei saa peavoolumeedia valuteemasid käsitledes rahvuskonservatiivide kommentaarideta enam hakkama – kui populaarsuselt kolmas erakond eemale jätta, jääb lugu poolikuks. Seetõttu on levinud praktika, kus kommentaarist korjatakse välja kõige vähetähtsam osa või ehitatakse lugu üles mingile keelevääratusele. Seetõttu tuleb poliitikutel sellise meediaga üliettevaatlik olla. Selle tsunfti enda üks tõdemusi ütleb, et ajakirjanik pole tegelikult kellelegi sõber!

Kuna inimese kõne on selline nagu on, sageli teemalt teemale hüppav, sõnavalikus kasutatakse väljakujunenud väljendeid ja nii edasi, siis on demagoogiat valdaval ajakirjanikul alati võimalik sealt midagi intrigeerivat “ära tõmmata” ja seda Vilja Kiisler juba oskab. Seetõttu loobuvad paljud inimesed temaga otse suhtlemast ja paluvad küsimused kirjalikult saata, et siis iga sõna hoolega läbi kaaluda – kirjavahetus tagab lihtsama vaidlustamise kui otsene kõne (kui seda ei lindistata), seda juhul, kui ajakirjanik asub poliitiku sõnu omatahtsi väänama või rebib teatud katked kontekstist välja, nagu see peavoolumeedias tavaks on saanud.

Miks peaks Uute Uudiste portaal Postimehega oma saladusi jagama, näiteks eelarve või töö tasustamise osas? Need andmed on puhtakujuliselt meediakanali siseasi ja ega  Postimees meiega ju ka oma siseinfot ei jaga! Seda enam, et loo kokkuvõttes oli õel vihje – “seda teevad nad minu ja sinu rahaga”. Mingil moel jõuab ka pisut minu raha Postimeheni ja mina saan sealt ainult kiislerlikku saasta lugeda!

Peavoolumeedia ajakirjanikud on tuntud ebaeetiliste trikkide poolest ja nad on teinud selle põhjal väga intrigeerivaid kõmulugusid. Siin aga tuleb neil maitsta ka kibedaid vilju – inimesed ei soovi nendega suhelda või nõustudes võtavad appi ettevaatusabinõud; nad ei ava ennast ja annavad vaid piiratud infot; nad võtavad endale vastamiseks aega ega hooli reporteri deadline`st. Pahatahtliku kõmu nimelt tegutsevad ajakirjanikud ahendavad kahtlase kuulsuse ja “ärategemise” nimel iseenda tegevusruumi. Kes tuult külvab, see tormi lõikab!