Millal reetsid eestlased Laulva revolutsiooni ideaalid?

Kui lugeda statistikaameti kokkuvõttest sisserände kohta lauset “Kõige enam saabus aga Ukraina ja Venemaa kodanikke”, siis tekib kurb küsimus – mis sai 1988. aasta laulvast loosungist “Peatage Lasnamäe!”?

Eestis on veel väga palju 1988-1991. aasta Laulva revolutsiooni inimesi, kes mäletavad, et meie üheks peamiseks eesmärgiks oli lõpetada idapoolne sisseränne, mis oli selleks ajaks juba demograafilise situatsiooni paigast löönud ja tekitanud meile 300 000 inimesega vaenuliku võõrkogukonna.

Täna tunduvad kunagised võitlused täiesti unustatud olevat. Ivo Linna ei laula enam tänavate tõmbetuules sihitult hulkuvast migrandist (kes on siin endiselt alles), vaid esineb kõigi- ja salliveestlaste üritustel, riigi kaitsevägi (!?) viib okupatsiooni sümboli, pronkssõduri jalamile sinimustvalge pärja lindiga “Eesti rahvalt”, Eestit esindab Euroopa Liidus paduputinist Yana Toom ja nii edasi – allakäik on kapitaalne.

Ja see kõige hullem – sisseränne idast ja lõunast, slaavi maadest. Paljud vanemad ettevõtjad, eriti talunikud maalt, osalesid ise Laulvas revolutsioonis, mis oli suunatud idapoolse sisserände vastu – ja nüüd veavad nad nunnu näoga neidsamu slaavlasi jälle sisse. Miks me siis üldse kunagi võitlemisega vaeva nägime, kui me teeme sama, mida tegi NKLP Keskkomitee teadliku rahvaste segamisena?

Need inimesed ei saa aru labasemastki loogikast – Eestis on vene keel juba okupatsiooniajast tugevalt sees, seda oskavad paljud, ja iga sisserändaja tähendab suurenevat vene keele kasutusruumi. Kui tavaliselt säilib põlisrahva keel maal, siis Eestis pole sedagi loota – laarilik-reformierakondliku maaelu hävitamisega põgeneb noorem rahvas maalt, asemele lähevad ukrainlased. “… kuni su küla elab, elad Sina ka,” on juba halb ennustus.

Ei maksa ennast petta sellega, et tegu on ajutiste võõrtöölistega – ajutisel on kombeks väga kiiresti alaliseks ja siis igaveseks muutuda, sest võõrtööjõud üldjuhul kinnistub, teda pole mitte korraks, vaid pidevalt vaja. Eesti ettevõtja jääbki e-riigis ukrainlase kahe käe peale vegeteerima.

See on kogu Eesti arengus üks meeletumaid reetmisi ja orjameelsemaid allakäike – taasluua rahvusriik, et peatada hukutav sisseränne, ja siis seda omaenda kätega jätkata. Seda teevad needsamad inimesed, kes omal ajal seisid käsikäes Lauluväljakul – nüüd on eestlusest sügavalt “poohui”, vabandatagu väljendi eest, mis on pärit just nendelt, keda sisse veetakse.

Kui küsida eestlaselt, kas temas on veel orja, siis tuleb vihane eitus. Aga orja meis on ja mitte vähe. Me ei suuda ju ise millegagi hakkama saada, vaid läksime hoobilt teise liitu, kes otsustab nüüd meie eest. Jah, Eesti astus EL-i vabatahtlikult, aga see ei loe – me ju ikkagi ei otsusta enam ise paljusid asju. Eesti eliidi viletsad riismed on häälestunud sellele, et meie eest otsustavad teised, ja nendega koos muutub lambaks ka rahvas.

Eesti rahva orjameelsus naases koos Euroopa Liiduga – raha nimel võib teha kõike, vedada sisse võõraid ja suruda oma rahvas kaitseasendisse ja edasi põlvili. NKLP “puruvanakesed” oleks selliste arengute peale uhked – me jäime impeeriumi orjadeks, kuigi teises võtmes.